Viimane postitus – reisiblog: Agra, Jaipur, Udaipur, Mumbai ja Goa

Kaks nädalat mööda Indiat. Esimese nädala reisisin täiesti üksi, teisel nädalal oli sõber seltsiks. Transpordist kasutasin nii ronge kui lende, majutusest nii hotelle, külalistemaju kui ka sõprade diivaneid. Lõpuks ometi sain selgema pildi Indiast, seni olin piirdunud peamiselt vaid Delhiga – ja mulle meeldib see pilt! Väga!

Kirjutan selle postituse küll juba Eestist, sest jah, muutsin oma tagasituleku varasemaks, ning viimastel päevadel oli Delhis väga kiire.

Päev 1 – Delhi-Agra

Öösel just kaua magada ei saanud, kuna eelmisel õhtul käisime sõpradega väljas. Aga mõned tunnid siiski. Kella 4:45ks olin endale takso kutsunud, mis lõpuks tuli kella 5ks. Okei, India ju. Pool tundi hiljem olin rongijaamas ja hakkasin tabloolt oma rongi numbrit otsima – mida pole, seda pole. Õnneks olin kohe 1. perrooni juures ja juhuslikult vaatasin seal oleva rongi numbrit ja see oligi minu rong Agrasse!! Kell 6:00 hakkas rong liikuma ja täpselt kaks tundi hiljem olin juba Agras. Esimene asi, mida Agrasse sisse sõites nägin olid situvad inimesed igal pool. Ausalt! Iga põllu, platsi, puu, vms juures istus keegi indialane kükakil. Üks USA naine mu taga kommenteeris ka seda vaatepilti: „see on nagu mingi situmise väljak“. Lihtsalt pidin selle fakti ära mainima!

Võtsin kohe riksha ja läksin Taj Mahali juurde. Reaalses elus on see isegi suursugusem, kui piltide pealt tundub. Kuigi olin seal kella 9st 11ni, mis minu meelest on suhteliselt vara, oli Taj’i ümbrus turiste täis! Mu kohalik rikshajuht soovitas Taj’i juurde minna hommikul vara, päikesetõusu ajal, pidavat eriti ilus olema. Et siis teile teadmiseks 😉

Taj Mahal, Agra

Kuigi Agras on mitmeid teisi imeilusaid vaatamisväärsusi, siis oma piiratud eelarve tõttu jäid Agra Fort, Baby Taj Mahal jt vaatamisväärsused külastamata. Selle asemel läksime rikshajuhiga ühte hoovirestorani chai’d jooma ning peale seda läksin oma hotelli, kus tundub et olin ainuke külaline. Teel hotelli õpetas rikshajuht mulle kuidas rikshat juhtida 🙂  Delhi rikshajuhid, hoidke alt! Hotell on ühe pere firma ning nii ajasingi lobbys juttu omaniku ja ta naisega, kes tõi mulle tasuta kohvi, kui hotelli katusekorrusel istusin, vaadet nautisin ja märkmeid kirjutasin.

Päev 2 – Agra-Jaipur

Hommik algas taaskord vara, sest mu rong Agrast väljus juba kell 05:10. Jõudsime rongijaama natuke vara, seega jõime taksojuhiga ühed chai’d raudteejaama ees, kell 04:30 hommikul. Veelkord, see on India, nad leiavad alati aja chai’d juua! Rongisõit kestis 4,5 tundi ja kui eelmise päeva kahetunnise sõidu ajal serveeriti tasuta hommikusööki, siis ootasin seda ka sel korral, ikkagi pikem reis ju. Loomulikult ei serveeritud midagi, mine võta kinni mis loogikat nad kasutavad.

Jaipur’i kutsutakse Roosaks Linnaks, sest kui linna külastas mingi Inglise kuningas (ma nime kahjuks ei mäleta) koos abikaasaga, siis tehti linn ilusasti korda ja teatud linnaosas värviti kõik majad roosaks. See roosa on tegelikult midagi roosaka-punaka-pruunika segu. Kohe Jaipuri jõudes võtsin taas riksha, viskasin asjad hotelli, kerge dush ja hommikusöök ning lõunast läksime linnaga tutvuma. Käisime Amber Fort’is, mille paleesse ma küll sisse ei läinud, ja Gaitore’s, kuhu on kõik Jaipuri kuningad maetud. Väga ausalt öeldes midagi ekstraordinaalset ei olnud nendes kohtades. Amber Fortist avanes küll ilus vaade piirkonnale, aga see asub Jaipuri linnast ca 20 km kaugusel.

Amber Fort, Jaipur

Õhtul jalutasin hotelli ümbruses ja ostsin tänavalt midagi söödavat – olin ise üks vaatamisväärsus kohalikele, kuidas valge naine ostab India tänavatoitu. Oi kui hästi see maitses! Veel hiljem õhtul rääkis vastuvõtu kutt, et ta teeb India massaazi ning ehk olen huvitatud, ta teeks tasuta. Mõtlesin siis, et jah, selg ning õlad on seljakoti kandmisest natuke kanged küll, et las siis teeb. Fakt, et tal on massaazi tunnistus ca 2 nädalat olnud, andis tunda. Ehk siis polnud parim massaaz, aga nii see tavaliselt tasuta asjadega kipubki olema.

Päev 3 – Jaipur

Hommikul helistasin oma sõbra soovitatud rikshajuhile. Sõitsime siis Moti Dungri templi juurde, ilus valgest marmorist tempel ja peale seda niisama linnas ringi. Ta viis mu oma venna poodi, kus ma ostsin ühed Indiapärased püksid ühele Eesti sõbrannale. Hind oli niigi 3 x soodsam kui Delhis. Seal poes ajasime niisama juttu, nagu Indias ikka ja kui oli aeg chai’d juua, siis õpetas poe omanik mulle kuidas head chai’d teha. Nii me siis veetsime seal tunni-kaks pükse valides, juttu ajades ja chai’d juues. Kiiret pole kellelgi, India ju!

Õhtul oli hotellis mingi pulmapidu ning umbes 21 ajal hakkas tavapärane trummitagumine jms täpselt mu akna taga pihta. Kuna pidin järgmisel päeval asjad pakkima ja lõuna paiku rongile minema, siis panin kõrvatropid kõrva ja magasin vaikuses. Öösel 3-4 ajal oli pidu läbi ja võtsin tropid kõrvast välja. Vasaku kõrva tropp jäi 1/3 ulatuses aga kõrva sisse. Oma jõududega ma seda välja ei saanud ja otsustasin hommikuni oodata, et siis arst kutsuda. Jube valus oli küll!

Päev 4 – Jaipur-Udaipur

Hommik algas kõrvavaluga, ma pole vist kunagi valust nii nutnud, kui seekord! Helistasin kell 07:00 hotelli vastuvõttu, et mul on hommikul arsti vaja. Okei, nad said aru. Kell 09:30 kui läksin hommikust sööma, ütlesin taas, et mul on kiiresti arsti vaja. Vastuvõtutöötaja ütles, et ta helistab arstile kell 10:00. Mis siis ikka. Kell 10:15 helistasin taas vastuvõttu ja küsisin arsti kohta, vastuseks sain, et 15 minuti pärast tuleb. Ootasin veel ja kell 11:20 helistasin taas vastuvõttu ning seekord juba karjudes ütlesin, et mul on NÜÜD KOHE arsti vaja. Sealne töötaja pobises midagi ja 20 minutit hiljem oligi arst ukse taga. Ta vaatas kõrva, ei näinud midagi, ma ütlesin, et tropp peab seal olema ja kui arst siis uuesti vaatas ning tõesti nägigi troppi. Ta ütles kohe, et tema seda välja ei saa võtta, liiga sügaval ja et ma pean kõrvakliinikusse minema. Kell oli ca 12:00 ja mu rong Udaipuri väljus kahe tunni pärast. Õnneks viis arst mu oma autoga ühte väga primitiivsesse kliinikusse. Arst vaatas kaameraga mu kõrva ja ütles et ma pean mikroskoobi alla minema, muidu ta ei saa seda eemaldada. Kui õde ütles mulle, et enne mikroskoobi alla minekut pean ma veelkord arsti järel ootama (tal oli teine patsient), siis ütlesin talle tõsiselt karjudes, et mul ei ole aega isegi 10 minutit oodata, ma pean selle tropi välja saama nüüd ja kohe. Õde noogutas ja minut hiljem oli arst minu juures ja mina mikroskoobi all. 10 minutit hiljem oli tropp välja tõmmatud ja mina taas kuulmislainel. Kutsusin kiirelt oma rikshajuhi sinna kliinikusse järele, sõitsime hotelli, võtsin oma koti ja sõitsime raudteejaama. Jõudsin viimasel minutil jaama, kartsin tõsiselt et võin rongist maha jääda.

Sõit Jaipurist Udaipuri kestis kokku 7,5 tundi. Seega tore pikk sõit ja loomulikult, mitte mingit toitu ei serveeritud ka seekord. Õhtul kella 22 ajal jõudsin Udaipuri ning võtsin kohe riksha oma hotelli. Seekord asus hotell kohe linna südames, City Palace’i kõrval. Hotell oli lihtne, aga mugav ja mõnus. Õhtul jõime mõne inimesega hotelli katuseterrassil õlut, ajasime juttu ja nautisime vaadet Udaipurile. Udaipuri peetakse üheks romantilisemaks linnaks maailmas ja imeilus on see tõesti.

Päev 5 – Udaipur

Päeval jalutasin linnas ringi. Järvede ja mägede ning käänuliste ja kitsaste tänavatega meenutab see mõneti Rio de Janeirot, mis on üks mu absoluutseid lemmiklinnasid maailmas. Kõik need järved, lossid, mäed, paleed annavad linnale selle romantilise ilme, millest kõik reisikirjad räägivad. Imeilus linn! Lõuna ajal sattusin mingi rongkäigu keskele, mis oli osa sealsete moslemite suurimast festivalist. Õhtupoolikul jalutasin Karni Mata templi juurde, tempel ise asub mäe otsas ja sinna saab köisraudteega. Kohalikud soovitasid aga köisraudtee asemel kasutada treppe ja minna jalgsi. Sellel on mitu eelist – tasuta teenus, igal astmel avaneb hingemattev vaade Udaipurile ja lõpuks treening 🙂

Udaipur

Õhtul uudistasin taas linnas ringi ja selle moslemite festivali lõpuüritus oli plaanitud hinduismi templi ette. See võib vaid Indias juhtuda, et moslemite festivali peetakse suurimas üksmeelsuses hinduismi peamise templi ees!

Päev 6 – Udaipur 

Hommikul jalutasin Udaipuri ühte suurimasse parki (Saheliyon-Ki-Badi park), kus veetsin raamatut lugedes ca tunni-paar. Little Princes, tõsielul põhinev raamat sellest, kuidas üks ameeriklane jättis oma hea töö ja läks Nepaali orbudekodusse vabatahtlikuks ning peale kolmekuulist vabatahtlikutööd jäi ta Nepaali mitmeks aastaks võitlema lastekaubandusega. See raamat meenutab mulle suures osas minu elu Indias. Leidsin selle raamatu ühest Udaipuri raamatupoest, kus veetsin taas mõned tunnid.

Saheliyon-Ki-Badi park

Päev 7 – Udaipur-Mumbai

Ennelõuna veetsin mööda Udaipuri kitsaid käänulisi tänavaid uidates ja järveäärses katuserestoranis lõunat süües. Ma armastan India kööki! Õhtul väljus lend Mumbaisse ja vaade lennuki aknast oli imeilus – lendasime täpselt päikeseloojangu ajal.

Mumbaisse jõudes läksin rikshaga sõbra Z juurde, kust kohe läksime edasi Taj hotelli (India 5-tärni hotelli kett, eriti luksuslikud hotellid) mingile peole. Kogu meie seltskond oli rahvusvahelised inimesed, kes teevad oma praktikat Indias, nagu minagi. Vahemaad on Mumbais muidugi meeletud, aga vaatepildid imeilusad – sõitsime mööda rannapromenaadi ja see oli nii ilusasti valgustatud. Sain alles seal aru, kui väga ma igatsesin merd!

Päev 8 – Mumbai

Hommikul läksime Mumbaiga tutvuma. Metroosid seal ei ole, on linna lähirongid. Paras segadus on nendega küll. Läksime siis rongiga Gateway of India juurde, kus väljus praam Elephanta Island’ile. Peale pooleteisetunnist sõitu olime saarel ning kui väga aus olla, siis pole seal suurt midagi vaadata. Tänavad on täis turistikaupa, üsna mõistliku hinnaga võib kraami saada (kauplema peab of course!), Elephanta Koopad pole ka midagi erilist, ilusad ja võimsad, aga minu rännanud silmale pigem tavalised. Tagasi Gateway of India juures sõime ühes Araabia kioskis dönereid ja uudistasime sealses Colaba linnaosas ringi. Selline mõnus euroopalik linn väikese India touch’iga. Lõpuks nautisime päikeseloojangu aegset chai’d Marine Drive’il, mis on kohalike seas äärmiselt populaarne rannapromenaad ning mis on õhtuti inimesi täis. Õhtu, pime, India, aga mitte hetkekski ei tundnud ma end millestki ohustatuna. Tulime siis rongiga tagasi sõbra juurde ja poolel teel oli vagun täiesti ülerahvastatud (tegin vea, et läksin sõbraga koos meestevagunisse, kui oleksin võinud üksinda minna naistevagunisse)! 5 minutit enne oma peatust hakkasime ukse poole trügima, mitmel korral jäime lihtsalt kinni. Ühel hetkel avastasin kellegi kohaliku indialase käe oma reie ülaosas, lükkasin selle eemale, käsi läks mu tagumikule, lükkasin selle taas eemale ja üritasin edasi trügida. Oma peatuses me maha ei jõudnudki ja järgmises peatuses lihtsalt täie jõuga lükkasime end vagunist välja. Z ei tundnud mingil hetkel maapinda, nii intensiivne trügimine oli.

Päev 9 – Mumbai

Hommikul läks Z tööle ja mina organiseerisin endale slummituuri selleks päevaks. Olin kuulnud, et Dharavi slummis korraldatakse organiseeritud tuure ja peale kiiret googeldamist leidsingi ühe ametiku turismifirma ja teise slummis tegutseva organisatsiooni, mis teeb ka tuure. Loomulikult valisin teise firma, et kohalikule kogukonnale midagi kasu ka oleks mu tuurist. Firma on Be The Local (http://www.bethelocaltoursandtravels.com/) ja nad teevad tuure kaks korda päevas – hommikul ja pärastlõunal. Minu giid on ise Dharavi slummis üles kasvanud ja elab ikka veel seal ning meie tuur oli nagu privaattuur – vaid meie kaks. Dharavi slumm on üks maailma suurimaid slumme, kus enam kui 2 ruutkilomeetril elab ligi miljon inimest.

Dharavi slummi sissepääs

Elu slummis on tegelikult väga arenenud ja hästi korraldatud ning erinevalt Rio de Janeiro faveladest ei pea slummis kartma ei kuritegevuse ega narkootikumide pärast. Samuti on seal meditsiini- ja haridussüsteem üsna hästi riigi poolt korraldatud, well hästi India mõistes. Samuti enamus slummi elanikest töötab, kes erinevates tööstustes (nt jäätmekäitlus, kus näiteks metallist õlitünnid kuumutatakse nii, et õli eemaldub, tünnist tehakse kanister millegi teise tarbeks ja õlist endast tehakse nõudepesu seepi), kes toodavad ise midagi (nt pottsepad), kes tegutsevad mujal. Üldiselt olin ma väga postiivselt üllatunud! Ja selles slummis filmiti ka mitmed stseenid Slumdog Millionnaire filmist.

Peale kolmetunnist slummituuri läksin rongiga Dhobhi Ghat’i, mis on India tuntuim vabaõhu selvepesula, kus pestakse mitmete Mumbai haiglate ja hotellide pesu. Tuur seal maksis 100 INR, mis pole just palju, aga kuna tahtsin vaid ülevaadet sellest kohast, siis otsustasin tuurist loobuda ning tegin mõned pildid teel metroopeatusest alla pesulasse.

Dhobhi Ghat

Dhobhi Ghat’ist sõbra juurde tulles läks rongisõit õnneks seekord probleemivabalt. Ilmselt selle pärast, et istusin naiste vagunis.

Päev 10 – Mumbai-Goa

Hommikul ärkasime üsna vara, juba 8 ajal, et õigeaegselt rongijaamas olla. Ees ootas 11-tunnine rongisõit Mumbaist Goasse. Üritasime end siis rongis nii mugavalt sisse seada kui võimalik. Aga jõle palav oli, sest olime 2nd sleeper klassis, kus ei ole konditsioneeri ning istusime ülemistel naridel.

Rong Mumbaist Goasse

Goasse jõudsime õhtul 22 ajal ja õnneks saime esimese öö veeta ühe Eesti koolikaaslase juures Vagatoris. Lõpuks ometi soe kliima!!

Päev 11 – Goa (Vagator, Anjuna)

Puhkus alaku! Hommikul läksime Vagatori randa, sõime hommikust, ujusime, päevitasime, nautisime elu. Teadsin, et Põhja-Goas on palju venelasi, aga et ma niii palju seda keelt kuulen, üllatas isegi mind. Tallinn tuli kohe meelde. Ja teine asi mis torkas igal sammul silma olid lehmad – neid oli nii palju, rannas, külades, teedel, igal pool.

Vagatori rand, Goa

Pärastlõunal läksime kohaliku bussiga teise külla – Anjuna, kus me otsisime endale öömaja järgmisteks päevadeks. Leidsime ühe hubase külalistemaja minutilise jalutuskäigu kaugusel rannast, hind 600 INR kahene tuba (ca 8 eur). Õhtul ühinesid meiega Z sõbrad A ja M, mõlemad Prantsusmaalt, kes veedavad ka nädalase puhkuse Goas. Seega meie kahene seltskond muutus neljaseks. Õhtust sõime järjekordses restoranis India ookeani kaldal. Peale õhtusööki jalutasime külalistemaja poole ja poisid tahtsid kanepit osta. Üks mees müüski seal pimedal tänaval väikese laterna all. Sel ajal kui A seda nuusutas, tuli politsei sinna rolleriga. Nad küsisid mõned küsimused, näisid kahtlased ja siis sõitsid edasi. Oli ilmne, et nad said aru, mis toimus. Diiler ütles selle peale, et eks nad maksavad iga mingi aja tagant politseile mingi summa. Narkootikumidega on Goas jah selline seis, et kui istusime õhtul rannas, siis 10 minuti jooksul tulid kaks meest küsima, kas me soovime mingit kraami osta. Lisaks oli mõni päeva varem Anjunas kaks nigeerlast ära tapetud, kes olid ka narkokaubandusega seotud. Seega karm värk, isegi Anjuna laadses väikelinnas. Aga nagu ma varem ütlesin, siis mina mingeid narkootikume ei tee, vaid piirdun alkoholiga.

Päev 12 – Goa (Anjuna, Baga)

Hommik algas traditsiooniliselt – hommikusöök rannas, ujumine, päevitamine ja chill. Pärastlõunal rentisime 2 rollerit meile 4 peale. Rollerid käes, asusime ümbruskonda uurima. Z polnud varem rollerit juhtinud, seega oli üsna äkiline sõit. Aga ta sai suurepäraselt hakkama! Sõitsime ca 20 km eemale Baga Beach’ile ja uurisime õhtuseid peokohti, sest tegu oli mu viimase õhtuga Goas. Tito’s kohas oli mingi pidu, aga sissepääs oli 800 INR, me siis otsustasime, et lähme sinna enne peo algust õhtust sööma, et nii sissepääsu eest mitte maksta. Plaan oli edukas – sissepääsu eest me maksma ei pidanud, oma rummi nihverdasime väikeses pudelis käekoti sees sisse ja restoranist tellisime vaid kokat. Peale õhtusööki küsisime samas kohas asuva ööklubi kohta ja meile öeldi, et sissepääs on 1500 INR paari kohta. Aga me jalutasime sealse ööklubi tagauksest niisama sisse ilma mingi sissepääsu tasuta. Pidu oli keskpärane ja ca kella 3 ajal tulime koju tagasi. Kiire ujumine öises ookeanis ja magama.

Päev 13 – Goa-Delhi

Hommikul ärkasime ja sõitsime rolleritega põhja poole Aramboli randa. Seal sõime taas hommikust, ujusime, päevitasime ja nautisime elu. Kella 15 ajal tõi Z mu Anjunasse tagasi, sest pidin oma asjad pakkima ja Delhi lennule minema. Teekond Anjunast Vasco da Gama’sse võttis aega ca tunni ja terve tee oli palistatud peaaegu kõige ilusamate vaatepiltidega, mis ma näinud olen – meri, palmipuud, mäed, lopsakas rohelisus, väikesed värvilised majad, kaluripaadid. Ilus oli!

Õhtul kella 23:30 ajal jõudsin Delhisse ning peale sooja kliimat tundus meie külm korter nagu polaarjaamana. A oli kodus, samuti meie sõbrad S ja A – ajasime juttu kuni poole ööni ja suitsetasime vesipiipu, et sooja saada 🙂

Nüüd, kolm päeva hiljem olen tagasi Tartus. Olid toredad 5 kuud Indias. Nägin kõike – rikkust, vaesust, äärmist sõbralikkust, täielikku ükskõiksust; kohtasin palju suurepäraseid inimesi; kogesin ja õppisin palju nii enda kohta, kui uue riigi, kultuuri, inimeste kohta. India on mitmekesine, kogu riigi tundmaõppimiseks läheb mitu kuud pidevat ringireisimist, sest iga osariik on  erinev oma erineva keele, kultuuri, traditsioonide ja köögiga. Ootan huviga oma järgmist reisi Indiasse, kas siis turistina, või mine tea, ehk taas pikemalt.

Senikaua aga kirjutan oma magistritööd Tallinnas, teen korra kiire kõrvalepõike Argentiinasse märtsis ja peale lõpetamist juulis-augustis vaatan kus maailma otsas ma mingi rahuldustpakkuva töö saan. Ja siis võib uus blogi tulla.

Diwali ehk India jõulud

13.november on Indias üks suuremaid pühasid – Diwali. Iseenesest on see valguse püha, mil süüdatakse küünlaid, tehakse üksteisele kingitusi – midagi meie jõulude sarnast. Kingitustest tehakse peamiselt kas kuivatatud puuvilju-pähkleid ja/või maiustusi.

Umbes kaks nädalat enne Diwalit hakatakse agaralt kaarte mängima. Ikka tõsiselt ja raha peale. Muidu pole siin hasartmängud levinud, aga enne Diwalit läheb terve India kaardiusku. Mängitakse peamiselt kohalikku flush’i ja pokkerit. Eelmisel laupäeval sattusime ühele sellisele majapeole, kus mängiti kaarte. Üritan kirjeldada, mis seal siis toimus.
Teisel korrusel oli sisse seatud söögiala rikkaliku buffet lauaga. Kuna pidu kestab üsna kaua, siis loomulikult läheb kõht tühjaks. Ka kella 2 ajal öösel sai seal sooja sööki 🙂 Kolmandal korrusel oli viies toas sisse seatud mängupõrgu – igas toas vähemalt 3 ümmargust lauda. Ühes toas lisaks veel baar kõikvõimalike jookidega, nii alkohol, vesi, kui tee ja kohvi. Ja mängiti tõsiselt. Meie A-ga olime peamiselt vaatlejad, kuna meie raha peale ei mängi. Osalustasu algas 500 ruupiast (ca 8 eur) ja kui mängu jooksul kaotati, siis osteti zetoone juurde ikka 500 ruupia kaupa. Ühe tunnise mängu ajal kaotasid mõned inimesed 1000-2000 ruupiat (kuni 30 eur). Seega kujutage ette kui mängitakse päev ja öö otsa. Pole ime kui üks mu sõpradest ütles, et kaotas ühe päeva jooksul 20 000 ruupiat (ca 300 eur). Ja mängima hakatakse ca kaks nädalat enne Diwalit. Seega on tegu üsna üüratute summadega. Tegu on küll sotsiaalselt kõrgema klassi inimestega ning mul ei ole infot keskklassi kohta. Ilmselt nemad mängivad ikka ka, terve riik mängib ju.

Diwali ise on nn. valguse püha. Igal pool põlevad värvilised jõululambid, küünlad, tuled. Ühe sõbraga käisime ta erinevate majade juures ja süütasime igal pool öö läbi põleva küünla, et majadele ikka õnne tuua. Õhtul läksime teiste sõprade juurde Diwali-peole. Terve linn meenutas natuke Eesti aastavahetust, kus igal pool laseb keegi oma rakette omal ajal. Sõitsime tuk tuk’iga sõbra juurde ja paaril korral pidime kinni pidama, sest inimesed lasid tänavatel rakette. Igal pool ja kogu aeg. See oli nii ilus aga ka ohtlik samal ajal! Meie sõbrad võtsid Diwali tähistamist õnneks tõsiselt, pole veel kunagi nii suurt hulka eraomanduses olevaid ilutulestiku rakette näinud. Aga ilutulestik oli võimas!

Vaade maja katuselt tänavale, kus lasti rakette

Lisaks ilutulestikule süütasime ka mitmed paberist laternaid.

Paberist lantern

Ja lõpuks oli esindatud ka kohalik tulevärk.

Kohalik tulevärk

Õhtu lõpuks oli õhk suitsust nii paks, et näha ei olnud midagi, samuti oli raskusi hingamisega. Aga sellest kõigest hoolimata oli väga tore püha!

Happy Diwali!

Halloween ja teised peod

Halloween on 31.oktoobril, ning Eestis ei ole see just väga levinud traditsioon. Siin Indias on see rohkem levinud, aga siiski mitte nii laialt kui USAs. Seega sain oma elu esimese õige Halloweeni kogemuse.

Esimene Halloweeni pidu toimus USA saatkonnas juba 26.oktoobril. Tegime korterikaaslasega korraliku shoppingu ja mina olin seksikas vastabielluv tüdruk (tüdrukuteõhtu peategelane, ma ei tea kuidas seda nimetatakse), tema tiigritüdruk. USA saatkonna pidu polnud õnneks kinnine (eelnev registreerimine ja turvakontroll olid siiski vajalikud), seega mitmed meie India sõbrad tulid ka sinna. Edasi, täies rõivastuses läksime klubisse – kõigepealt üks ja siis teine klubi. Teises klubis sain kokku ühe hea sõbraga, kellega läksime Gurgaon’i (Delhi piiril asuv eraldi linn, nn. Delhi Manhattan). Ta sõber on ühe sealse äriklassi hotelli omanik, seega saime seal tasuta toad. Mina jäin kohe magama, teised pidutsesid teises toas edasi. Hommikul ärkasin üles, kellegi telefon vastu ei võtnud, autot ka aknast ei paistnud ja ma polnud kindel millises numbritoas teised olid. Seega otsustasin kuidagi koju saada ja iseseisva inimesena ei tahtnud ma oma sõpradele helistada et keegi mulle järele tuleks ning võtsin takso. Pagan, kokku läks see ca tunnine sõit maksma ca 30 eur.

Teine Halloweeni pidu toimus esmaspäeval, 29.okt Haus Khaz Village’s, mis on iseenesest hästi hubane piirkond tihedalt maju täis pikitud ning kitsaste käänuliste tänavatega. Kõik kohad on päeval restoranid, kus õhtuti toimuvad peod. Ühes sellises kohas, Out of The Box, korraldasid ühed sõbrad Halloweeni peo. Seekord oli teemaks tsirkus ja klounid, selge panime omad oranzid parukad pähe, maalisime näovärvidega klouninäod ette ja läksime peole! Mingit actionit ei toimunud, muusika oli üle tüki aja tõsiselt hea ja sai palju tantsida.

Kolmas Halloweeni pidu teisipäeval (30.okt) oli pigem juhuslik. Läksime kõigepealt ühe egiptlasest sõbraga õhtust sööma, taaskord Haus Khaz Village’sse. Samad sõbrad, kes esmaspäevase peo korraldasid, tegid peo ka teisipäeval. Kuna see peokoht oli väga mu kodu lähedal, siis põikasime ka sinna sisse. Teemaks zombied ja kuna mul erilisi zombieriideid seljas ei olnud (mul ei olnud plaanis peole minna), siis peole jõudes määriti mu nägu ja vabad kehaosad kunstverega kokku ning puistati talki juustesse, et ikka ehedam oleks. Üsna vahva pidu oli iseenesest!

Neljas ja viimane ning tõeline Halloweeni pidu oli siis kolmapäeval. Seekord oli terve linn erinevaid pidusid täis ja ühest teemat ei olnud. Otsustasin taaskord lihtsama vastupanu teed minna ja teha ennast taas zombieks. Seekord õigete riiete ja oma näovärvidega (mis meil klounimeigist alles olid). Õhtu algas ühe hüvastijätupeoga ühes kohvikus, seesama Egiptuse sõber läks kuuks ajaks Mumbaisse oma praktikat tegema. Sõime kõhud head India sööki täis ja liikusime õhtu esimesse klubisse – Shroom. Seal saime teiste sõpradega kokku ja liikusime teise klubisse – Warehouse. Sealt edasi kolmandasse klubisse, kus selleks ajaks (kell oli ca 2 paiku) oli pidu juba lõppenud. Ühed sõbrad kutsusid mind neljandasse klubisse – Kitty Su, seega läksime kõik sinna. Vot seal oli õige Halloweeni afterparty – pea kõik erinevad sõbrad olid seal 🙂 Sai palju nalja, tantsu, toredat aega.

Seega kogu Halloweeni elamus oli mul 4 erinevat päeva, 9 erinevat klubiskäiku, lisaks eel- ja järelpeod. Ja seda kõike keset töönädalat (viimane nädal tööl, aga siiski).

Ma ei hakka siin meie pea tihedast peograafikust rääkima. Küll aga tahaks mainida siinset narkootikumide kultuuri. Ausalt öeldes Delhisse tulles ei osanud ma siin narkootikume eriti oodata, ma ei tea miks. Ehk kanep vaid, ikkagi spirituaalne riik või nii, ja ilmselt ka kangem kraam väga piiratud ringkonnas. Nüüd olen siinset ööelu natuke näinud ja pilt paneb mind jahmatama. Ütlen kohe ära, et ma ise ei ole mingeid narkoootikume tarbinud ja ei kavatse seda ka teha, mina piirdun alkoholiga ja ma tean oma limiiti nüüdseks üsna hästi. Teisalt ei arvusta ma inimesi selle põhjal mida nad pruugivad – igaüks elab ise oma elu.

Oleme viimasel ajal üsna mitmel majapeol käinud ja igal pool on kanepilõhn laialt levinud ning joint’i suitsetatakse vabalt kõigi silme all. Isegi ööklubide suitsuruumides seguneb kanepilõhn tubaka lõhnaga. Ühel pühapäeval läksime ühe sõbraga ta sõbra (kelle vanemad pidavat olema Delhi rikkaimad inimesed, maja oli jah tõeline villa) juurde vaiksele majapeole – ei midagi suurt, õhtusöök, mõned joogid, ei mingit suurt pidu tegelikult. Ja siis võeti kokaiin välja. Ma ei tea selle koguseid, aga seda tundus vägagi palju! Mina ja mu sõber hoidsime eemale, aga teised tundusid nautivat. Edu neile! Teisel korral sattusin jälle ühe sõbra sõbra sünnipäevale, taaskord väidetavalt üks mõjuvõimsamate inimeste laps Delhis, maja taaskord lossisarnane. Suur buffet toiduvalik, tasuta baar, tantsuplats koos korraliku DJ süsteemiga ja kokaiinitriibud laua peal – kes tahtis, see tõmbas. Kuna ma olen siin kokaiini mitmel korral näinud ja inimesi selle mõju all samuti, siis oskan nüüd klubides teise pilguga ringi vaadata. Jap, kokaiinimõju all olevaid inimesi on tegelikult meeletult palju! Ja me ei käi ainult eliitklubides, vaid täiesti tavalistes klubides-baarides samuti.

Eile just arutasime ühe siinse sõbraga narkootikumide kasutamist Delhis ja ta ütles et jah, kuna Delhi inimesed armastavad välja näidata ja kokaiin on siin trendiks saamas, siis üritavad kõik näidata, kui kõvad ja “lahedad” nad tegelikult on tõmmates sisse absurdseid koguseid kokaiini.

Nagu ma ennist ütlesin, ei ole narkootikumid minu jaoks, mina piirdun alkoholiga ja õnneks tean oma limiiti. Teisalt, ei taha ma hinnata inimesi selle põhjal, mida nad tarbivad – mina võtan neid kui isiksusi. Aga huvitav on siinset peokultuuri vaadata, meelelahutus ka ilma ise pilves olemata!

Kõik on uus novembrikuus

Ma ei ole oma tööst siin palju kirjutanud, seda teatud põhjustel. Nüüd on see etapp möödas ja selle etapi lõpp oli üsna pingeline.

Viimase kuu-pooleteise ajal ei ole ma oma tööga rahul olnud. Viimasel ajal tegelesin peamiselt sekretäri ülesannetega ja loomulikult tundsin, et olen selle jaoks ülekvalifitseeritud. Korterikaaslasel A-l oli sama tunne ja nii me ütlesime bossile oktoobri keskpaigas, et oktoober on meie viimane kuu selles firmas töötada. Tol hetkel oli meil 5 minutit aega bossiga rääkida, sest ta pidi järjekordsele kohtumisele minema. Nii me ütlesime talle kiirelt ja põgusalt ning oli näha, et ta oli shokis ja üllatunud – ta lausa värises. Nädal aega hiljem leppisime pikema kohtumise kokku ja rääkisime talle lõunasöögi kõrvale 3 tundi mis põhjustel me otsustasime töö lõpetada. Tundus, et ta sai põhjustest ja tagajärgedest aru ning meil ei ole probleeme firmast lahkumisega. Paar päeva enne kuu lõppu tuli ta tagasi jutuga, et kuna meie viisad (X-viisa, mida antakse vaid erijuhtudel) on firmaga seotud, siis võib juhtuda, et me peame riigist juba oktoobri lõpul lahkuma. See oli meile mõlemale paras külm dush! Rääkisin kohe oma ühe advokaadist sõbraga ja küsisin, mis ohud ja võimalused meil on, kui firmast lahkume. Ta ütles, et meil ei ole põhjust muretseda ning kui firma keeldub meile oktoobrikuu palka maksmast, siis võime vabalt firma vastu kohtusse minna. Umbes samal ajal saime puhtjuhuslikult tuttavaks ka ühe inimesega, kes töötab FRRO’s (Foreigners Regional Registration Office – välismaalaste kohalik registreerimise keskus) puhtalt viisade alal. Rääkisime talle ome jutu ära, et lahkume firmast ja firma rääkis midagi maalt välja saatmise kohta. Ta kinnitas samuti, et firmal ei ole mingit õigust seda teha ja kuna meie viisad on antud firmaga seotud, siis on neil kohustus meile kõik palk välja maksta. Seega olime enda tagala igati kindlustanud ja saime südamerahus viimasele kohtumisele bossiga minna. Kuigi see kohtumine läks igati hästi ja boss ütles, et nad ei võta FRRO’ga mingil moel ühendust vms. Seega saame riigis viibida nii kaua kui meie viisad algselt kehtivad. Huh!

Lisaks selgus, et peame oma korterist oktoobri lõpus välja kolima. Saime korteri omanikuga kokkuleppele, et võime korteris olla kuni nädala lõpuni, st 3.novembrini (laupäev) nii et saame nädalavahetusel välja kolida. Seda enam, et oma uude korterisse saime sisse kolida ka samal nädalavahetusel. 31.oktoobril saime korteri omanikult kõne, et keegi juba kolib mingeid korteris varem olnud asju välja. Jooksime kontorist korterisse ja avastasime, et korteri asjade kolimine on täies hoos, konditsioneerid seintelt maha võetud, külmkapp välja viidud jne. Selge, pidime kohe sel hetkel välja kolima! Kuna uude korterisse saime kolida alles 3 päeva hiljem, pidime endale mingi asendusvariandi leidma. Enamus meie sõpru elavad aga koos peredega ja seega on kahele tüdrukule diivani pakkumine natuke raskendatud. Peale mitmeid kõnesid saime ühe tuttava juures diivanikohad. Ja siis algas asjade pakkimine. Meil oli kaks-kolm tundi ja hunnik asju. Lõpuks kella 18 ajal saime asjad pakitud, tuttav saatis oma autojuhi järgi ja kolisime oma tuhande asjaga korterist, mis oli meie armas kodu neljaks kuuks, välja.

Amanda meie mõlema asjadega

Õnneks saime järgmisel päeval, 01.nov, uue korteri omanikega kokkuleppele, et võime uude korterisse juba sel päeval sisse kolida. Taaskord suur auto ja autojuht ning saime end uues kodus sisse seada. Uus korter asub Vasant Kunj piirkonnas, mis iseenesest on üsna turvaline piirkond, aga seal lähedal asuvad kolm küla, kus elavad natuke kahtlased isikud. Seega EI õhtustele jalutuskäikudele piirkonnas.

Reedel, 02.novembril, kui lõpetasime oma töö lõplikult ja tulime koju, et õhtuseks peoks end valmis seada, avastasime, et ei kraanist ega tualetist ei tule vett. Õnneks oli meil juhuslikult alles suur ämbritäis vett, ca 6 liitrit, kahe tüdruku peale. Mina olin esimene – kastsin siis väikse käterätiku vette, tegin keha märjaks, dushikreem rätikule, pesu ja väikse kopsikuga loputamine. Pikkade juuste pesemisega oli rohkem tegu. Pea ämbrisse, juuksed märjaks, shampoon, taaskord loputus kopsikuga, palsam ja järjekordne kopsikutäis. Lõpuks väikse kopsikuga kogu kere loputus ja valmis ma olingi! Vett kulus pool ämbritäit. Ja kas ma ütlesin, et vesi oli pea jääkülm.

Kuna mu viisa kehtib veel kaks kuud ning et oma kulutusi katta, siis otsin aktiivselt uut tööd siin Delhis. Panin kõik oma tutvused ja kontaktid mängu. Eile, 11.nov, oli mul kohtumine ühe sõbraga, kes on ühe kommunikatsioonifirma omanik, uue töö suhtes. Saime kokkuleppele, et hakkan nende heaks tööle vabakutselisena, st töötan kodust ja projektipõhiselt. Minu ülesanneteks on online marketing spetsialiseerumisega sotsiaalmeediale välismaa firmadele, kes tulevad India turule. Lisaks uue veebipoe väljatöötamine, turu-uuring, toodete jms valimine jne. Ning lisaks sain just kõne ühelt sõbra sõbralt, kes tegeleb erinevate üritustega ja toodete promomisega, et saan paaril päeval nädalas ühe kuu jooksul töötada ka tema heaks erinevatel üritustel toodete tutvustamisega.

Nii et november algas tegusalt – uus korter, uus töö, uus number (kuna vana oli endise firmaga seotud).

Üks päev minu elus

Olen tihti tahtnud teile kirjutada, mis mu siinses elus tegelikult toimub. Eilne päev (reede) oli suures osas läbilõige minu India elust.

Hommikul ärkasin kella 6 ajal nagu ikka tuvide häälitsemise peale. Neile väga meeldib mu akna avas asuva konditsioneeri aknataguse osa peal ringi jalutada ja kudrutada. Üritasin mõned tunnid siiski veel magada, enne kui pidin tööle minema. Terve öö ei saanud ma tegelikult väga hästi magada, sest ilmade jahedamaks muutumise tõttu jäin jälle haigeks (ei midagi tõsist, kurguvalu ja nohu) ning enne magamaminekut võtsin ühe ravimi, mis mul augustikuisest haigeksolemisest alles oli, hingamisteede haiguse vastu. Hommikul avastasin, et see ravim sisaldab kofeiini, mis pole ehk parim ravim enne magamaminekut võtmiseks. See selleks.

Tööl töötame hetkel kogu tiimiga ühe suure kontserdi korraldamise kallal. Minu rida on lava, heli, valguse ja kogu kontserdiala korraldamine ja organiseerimine, lisaks tehnika transport Jaapanist Indiasse ja tagasi ning tolliks vajalik dokumentatsioon. Iseenesest väga huvitav projekt ja lõpus saan ühe suure kogemuse võrra rikkamaks. Kui asi sõltuks vaid minust, siis läheks kõik ilmselt sujuvamalt. Aga hetkel on mul paigalseis minu valdusaladega ja seda puhtalt meie firma juhtkonna tõttu. Enne, kui ma saan edasi liikuda, peab juhtkond midagi ära otsustama. Siinne töökultuur väärib eraldi blogipostitust, mille võibolla vorbin valmis detsembri lõpus. Igatahes tööl tegelesin peamiselt oma kooliasjadega – lõpetasin teise osa oma selle semestri portfooliost ja saatsin hunniku meile laiali seoses oma magistritööga. Lõuna ajal oli näha, et kõik töökaaslased on sellest kontserdikorraldamisest juba väsinud, kontsert toimub alles 2.detsembril ning midagi ei lähe kergemaks. Kella 16 ajal saatsin bossile sõnumi, et ma ei tunne end hästi ja lähen töölt varem ära. Sõnumi sellepärast, et enamuse aega ei ole teda kontoris. Katsu sa nii firmat edukalt juhtida…

Peale kahetunnist uinakut olin ma valmis reedeõhtuseks programmiks. A tuli töölt 19 ajal, tegime ühed õlled meie terrassil ja nautisime töönädala lõppu. Midagi konkreetset meil A-ga plaanitud ei olnud. Meie India sõbrad N ja S lähevad ühele suurele sünnipäevapeole, kuhu S mind ka kutsus. Meie tahtsime aga tantsida. Seega läksime Ameerika saatkonna sõpradega Saksa saatkonda Oktoberfestile. Selleks ajaks, kui me A ja Ch-ga sinna jõudsime, olid peo piletid juba välja müüdud ning me ei saanudki sisse. Kutsusime siis teised sõbrad B, Cu, P ja Z peolt välja ja läksime kõik üheskoos USA saatkonna autoga Shroom klubisse peole. Kiirelt sõnum antud peo promootorile, kes on meil hea tuttav, et meie kõigi nimed listi saaks ja me sissepääsu eest maksma ei peaks. Kuigi kell oli ca 22:30 oli klubi täiesti tühi. Saime promootorilt mõned tasuta joogid ja kutsusime USA saatkonna auto tagasi, et teise kohta peole minna. Seekord Urban Pind klubi ja Models Night. Ajasime seal katuseterrasil juttu, tantsisime, poseerisime fotograafidele ja nautisime reede õhtut. Kuna mina ja A käime tihti Urban Pindis peol, sest see on meie kodule väga lähedal, siis teavad kõiki kelnerid ja baarman’id juba meid personaalselt. Ja nii me pidime vaid kelnerile ütlema, mida me juua tahame, ta kirjutas selle kuhugi märkmikusse üles, tõi joogid ja ausalt öeldes pole meil A-ga õrna aimugi kuidas või kelle poolt meie joogid tasutud said. Sain tuttavaks ühe hispaanlase ja ühe indialasega. Hispaanlasega oli lihtsalt tsill rääkida, indialane see-eest tahtis kohe meiega ühineda kuhuiganes me edasi läheme. Võttis tükk tegu, et indialasest viisakalt lahti saada.

Igatahes kella 1:30 ajal otsustasime ameeriklastega edasi liikuda, kerge chill USA saatkonnas. Olime just teised õlled avanud kui helistas sõber S ja kutsus mind sinna sünnipäevapeole kellegi suvilas (nad nimetavad seda siin farm’iks, aga põhiliselt on tegu nn. nädalavahetuse majaga). Ütlesin, et ta kas tuleb ise mulle järele või saadab kellegi, siis tuleme. Viis minutit hiljem helistas ta uuesti, et saadab oma autojuhi meile järele ja 20 minutit hiljem oligi uhke jeep autojuhiga saatkonna ukse ees. Jätsime ameeriklastega hüvasti ja läksime A-ga sinna sünnipäevale. Oh boy, mis pidu! Maja asus üüratul territooriumil, uhke villa, bassein, võimas aed. Rahvast oli palju, tuttavaid omajagu. Uhke buffeet laud kõikvõimalike söökidega ja uhke baarilett tasuta jookidega. Korralik DJ pult korraliku tantsuplatsiga. Sõim, jõime, tantsisime, suhtlesime, saime uute inimestega tuttavaks, nautisime pidu. Kella 5 ajal pidu lõppes ja meie A, R ja S-ga läksime edasi R juurde. Seal tiksusime niisama ja kui R hakkas sõbrajoont ületama, siis otsustasin et on aeg koju tulla. Tellisin endale takso ja kella 7 ajal olin kodus ning valmis õndsaks uneks.

Selline see meie elu siin sisuliselt on. Aga kui nüüd väga aus olla, siis tuleks ma kohe praegu Euroopase ära, kui see võimalik oleks. Nii meeleheitel ma veel ei ole, et oma olemasolevat lennupiletit muutma hakkaks, aga kui ma saaks, siis ma tuleks…

Taxi, taxi

Tavaliselt me siin Delhis taksoga ei sõida. Mitte, et kallis oleks, aga no lihtsalt ei satu. Kui kuhugi välja lähme, siis ca 95% juhtudest tuleb keegi sõber autoga järele. Või siis võtame autoriksha, kui on kuhugi lähemale minek ja pole päris öö. Aga kaks korda oleme olnud sunnitud A-ga takso võtma. Paras seiklus jällegi!

Helistasin siis ühele taksofirmale, et oleks vaja taksot. Dialoog oli järgmine:
mina: “Tere, sooviks takso tellida. Aadress on see ja see.”
Taksofirma küsis siis selle peale, et mis linnas ma asun, mis linnaosas, ja selle linnaosa mis alaosas ning mis kvartalis. Vastasin siis kõik ära ja dialoog jätkus:
takso: Kuhu sõit läheb?”
mina: “Ma veel täpset aadressi ei tea, see saadetakse mulle sms’iga iga minut”
takso: “Kahjuks ei saa ma taksot saata, kui sihtkoha aadressi ei ole teada”
Okei. Katkestasin kõne ära, 2 minutit hiljem tuli sms sõbralt sihtkoha aadressiga ja valisin taas taksofirma numbri:
mina: “Tere taas, helistasin äsja takso asjus sellele aadressile. Mul on nüüd sihtkoha aadress ka olemas, see on see ja see”
takso: “Hästi! Millal te taksot soovite?”
mina: “Mismõttes? Niipea, kui võimalik!”
takso: “Kahjuks saame vaba takso saata alles 30 minuti pärast”
mina: “Okei, hästi, sobib”
Minut hiljem tuli sms taksofirmalt, mis ütles minu takso broneeringu numbri. Ja veel minut hiljem tuli uus sms teatega, et kahjuks ei ole neil ikka vabu autosid ja nad ei saa mulle taksot saata. The hell?

Google’ist uus taksofirma number ja järjekordne dialoog:
mina: “Te sooviks taksot tellida siia ja siia aadressile”
takso: “Kuhu sõit läheb?”
mina: “sinna ja sinna aadressile”
takso: “Ei saa aru, saatke aadress sms’iga”
Saatsin siis sihtkoha aadressi sms’iga ja arvasin, et kõik on kombes. 5 minutit hiljem helistab taksofirma (see viimane taksofirma siis) tagasi ja küsib: “Tere, kas te siis soovite taksot?”
mina: “Loomulikult soovin! Sellele aadressile ja sõit läheb sinna aadressile!”
takso: “Ahah, selge, saadame takso”
2 minutit hiljem tuli sms: “please send your fat no to this no”, saatsin vastuse et kes ta on ja mis numbrit ta soovib. Selgus, et taksofirma ja (vist, ma eeldan, et soovis korterinumbrit (flat)) ütles et takso tuleb 20 minuti pärast. Veel 2 minutit hiljem tuli kinnitussms taksofirmalt koos takso numbri, taksojuhi nime ja mobiili numbriga. Pool tundi peale viimase sms’i saamist ei olnud ikka taksot ja helistasime taksojuhile, et kus ta on. Ta vastas, et jõuab kahe minuti pärast, jõudis kõigest 5 minutit hiljem.

Olime siis taksos ja hakkasime sihtkoha poole liikuma. Mina eurooplasena ja A ameeriklasena eeldasime, et ilmselt teavad taksojuhid linna kõige paremini. Jõudsime siis oma sihtkoha kanti, ca 5 km meie kodust, seega üsna lähedal (well, Delhi mõistes), isegi õigele tänavale ja hakkasime õiget majanumbrit otsima. Tõsi, siin puudub majade numbrite süsteemis igasugune loogika. Peale 10-minutilist tiirutamist majade vahel jõudsime lõpuks sihtkohani – ca poolteist tundi peale esimese kõne tegemist esimesele taksofirmale.

Tüüpilise indialasena hakkas taksojuht hinda juurde kauplema, kuigi olime eelnevalt taksos hinna kokku leppinud (märkus: nad ei taha siin üldiselt taksomeetrit kasutada, ei taksos ega rikshas, kõik hinnad tuleb alati varem kokku leppida). Põhjuseks tõi, et ta pidi nii palju ringi tiirutama. Maksime talle siiski hinna, mille olime eelnevalt taksos kokku leppinud ja jätsime hüvasti. Seega jah, Indias veedetud kolm kuud on mulle kahtlemata kannatlikkust õpetanud.

India pulmad ja pulmadega seonduv

Ma olin India pulmade kohta väga palju huvitavat kuulnud ja nüüd teisipäeval avanes tänu töökaaslasele J-le võimalus seda ise kogeda.

Kuigi India on igapäevaselt suhteliselt modernne riik, siis mõned traditsioonid siin ei muutu. Isegi tänasel päeval on ligi 80% abieludest kokkuleppe-abielud, kus vanemad otsivad oma lapsele sobiva kaaslase. Nii kohtuvadki pruut ja peig esimest korda alles mõni kuu enne pulmi. Meie külastatud pulma pruutpaar kohtus juulis ja pulmad olid septembris, seega oli neil kaks kuud on aega õppimaks tundma inimest, kellega nad veedavad ülejäänud elu koos. Meie jaoks võib see tunduda absurdne, aga teisalt ma mõistan ja kohati isegi toetan sellist abielu – vanemad teavad ehk kõige paremini, mis nende lapsele ja ta tulevikule parim on ning olles juba abielus, leitakse üheskoos tee läbi hea ja halva, mitte ei vaheta kaaslast kellegi teise vastu peale väikest nääklust, nagu lääne maailmas tihti juhtub.

Tulles tagasi meie pulma juurde. Indias on kombeks, et pulmade eest maksab pruudi perekond. Seega juhtub tihti, et peiu poolt tuleb oluliselt rohkem sõpru-tuttavaid kohale, kui pruudi poolt. Kutseid kui selliseid ei ole ning kogu kutsumine käib suusõnaliselt. Töökaaslane J oli sõbra kaudu kutsutud ja ta küsis, kas mina ja A võime ka tulla. Kuna J oli peiu poolne külaline, anti ka meile roheline tuli.

Pulm toimus kusagil Põhja-Delhis ühe hotelli kahes saalis kahel korrusel. Peiupoolne rongkäik algas Lõuna-Delhist kella 17-18 ajal, liikus läbi terve Delhis ning jõudis peokohta ca kella 21 ajal. Kui meie kella 22 ajal sinna jõudsime, siis oli istus peig väljas hobuse seljas ja võttis osa mingist tseremooniast, millest mina suurt aru ei saanud. Mängiti trumme, perekonnad jäädvustasid videotervitusi, meie aga läksime sisse. Pruuti ei paistnud kusagil! Meiesuguste pulmakülaliste (st. kes ei ole pruutpaari perekonnaga tihedalt seotud) peamine eesmärk pulmades on tasuta söök. Jah, nii J meile ütles! Sest süüa saab seal tihti ja palju. Alumisel korrusel serveeriti peamiselt snäkke, valik oli suur ja kõhu saab juba puhtalt neist täis. Õnneks hoidis J meid tagasi öeldes, et teisel korrusel serveeritakse korralikku õhtusööki. Oh boy, sealne valik oli meeleletu! Pikad lauad täis kõikvõimalikke India toite, soolased-magusad, salatid-praed-supid. Ma olen ilmselt mõnes varasemas postitused öelnud, et India köök on äärmiselt mitmekesine, igal osariigil on omad eripärad ja erinevad road. Pulm on hea koht kogu India köögi nautimiseks ühes kohas, ühel ajal, tasuta.

Tseremoonia ruumi keskel oli väike lava ja lava keskel diivan-troon pruutpaari jaoks. Kella 23 ajal tuli peig lõpuks ruumi, istus diivanile ja võttis õnnitlusi vastu. Pruuti ei olnud ikka veel kusagil. Lõpuks kella 24 ajal mängiti üht huvitavat hindi laulu ja J ütles et see on pruudi ruumi sisenemise laul. Ja pruut tuli ning ta nägi imeilus välja! Välgud sähvisid ja tee troonini tehti vabaks. Kui pruut ka troonil oli, siis hakkasid kõik külalised järjest pruutpaari õnnitlema. Kuna meie olime pulmas sõpradena, mitte pereliikmetena, siis olime järjekorra lõpupool. Seega kasutasime aega ja läksime teisele korrusele sööma. Meie osalesime antud pulmas vaid ametlikul tseremoonial, kus pruutpaar saab lõplikult kokku ja võtab üheskoos õnnitlusi vastu. Peale kõikide õnnitluste vastuvõtmist läheb pruutpaar sööma oma pereliikmete ringis ning peale seda on mingi teine tseremoonia, mis on jälle vaid väga kinnisele pereringile. Seega lahkusime meie pulmast juba ca 00.30 ajal, muidu kestab pidu ise hommikuni. Olenemata nädalapäevast. 

India pulmas sõrmuseid reeglina ei vahetata. Tseremoonial vahetati vaid lillepärgasid. Naiste puhul saab aru, et naine on abielus, kui ta kannab igapäevaselt punast täppi otsaees (nn. kolmas silm) ja sama punase värviga on ka juukselahule joon tehtud. Meeste puhul ausalt öeldes ei saagi igapäevaselt aru, kas nad on abielus või mitte.

Lääne pulmades on rohkem emotsioone – pruutpaar on reeglina ülirõõmus, nagu ka külalised. India pulmas ma siiraid emotsioone ei näinudki. Vanematest loomulikult kiirgas rahulolu, aga see oli ka kõik. Võibolla see oli sellest, et pruut ja peig olid väsinud motoorselt kaameratele naeratamast, või hoopis asjaolust, et hindud üldiselt ei näita emotsioone välja. Tõsi, isegi Bollywoodi filmide tegelaste miimika on nii tuim, et seda on juba halb vaadata. Ja kui juba Bollywood nii teeb, ega siis lihtinimesed saa ka teisiti käituda.

Minu esimene India pulma kogemus oli üldiselt põnev, sain ülevaate siinsetest pulmatraditsioonidest. Oktoobri lõpus olen taas ühte pulma kutsutud, seekord personaalselt ja pruudi venna poolt. Ootan huviga mida see pulm endast kujutab, sest olen osa pereringist, pruudi poolne külaline ning tegu on kõrgema klassi perega. Mina olen elamusteks valmis!

Sõpradest ja meeste-naiste vahelistest suhetest

Ma olen üsna pikka aega mõelnud, millest seekord kirjutada ja ma kardan tõsiselt, et detsembri lõpuks on mul ideed täiesti otsas. Kuna me just arutasime korterikaaslase A-ga kohalike India meessoost sõprade käitumise üle ja meie imestusel ei ole piire, siis oli teema seekord käest võtta.

Enne, kui ma Indiasse tulin, rääkis mu boss mulle, et valge noore naisena peaksin siin valmis olema kohalike meeste tähelepanuavaldusteks. Et tihti vilistavad nad tänaval järele ja loobivad komplimente siia-sinna ning on üleüldse macho’d. Kogesin seda Argentiinas tihti ja lõpuks harjusin sellega nii ära, et see ei häirinud mind sugugi. Nii et kui hull see Indias ikka olla saab!? Nüüd, kaks kuud peale siinolekut saan öelda, et pole veel kordagi vilistamist, otsest jõllitamist ja avalikku komplimentide viskamist kogenud, küll aga kõike muud ootamatut!

Minu puhul sai kõik alguse ca kuu tagasi, augustis, kui osalesin esimest korda Delhi Drum Circle’il, peamiselt osana publikust ja valge turistina klõpsisin ka pilte. Viisaka inimesena jagasin oma pilte ka Drum Circle’i osalistega Facebooki grupis ja siis läks lahti. Facebooki sõbrakutsed minu jaoks suht suvalistelt indialastelt voolasid meilboxi üheskoos kirjadega “Tere, kust sa pärit oled? Mis sa Delhis teed?”. Ja peale 10-minutilist minupoolset viisakat chat’i jätkusid kirjad “Ma elan ka sealkandis, ohh, me peaks kindlasti mõnikord kokku saama ja kohvile/lõunale/õhtusöögile minema. Aah, Sa tahad ka sinna linna minna, mina kaa, lähme koos!”. Vaau, jaa, kindlasti lähen ma reisile minu jaoks täiesti võõra inimesega! Õnneks olen ma piisavalt konkreetne inimene ja oskan diplomaatiliselt nende kutseid ignoreerida. A on aga inimene, kes ei taha kellelegi halba teha ega öelda ja ta on nn. pehmem inimene. Temal nii hästi läinud ei ole.

Reedel otsustasime vahelduseks kahekesi välja minna, et avastada uusi kohti ja saada uute inimestega tuttavaks. Väga fun õhtu oli iseenesest! Laupäeval jäi A haigeks ja oli palavikuga voodis terve laupäeva päeva ja pool pühapäevagi. Üks sõber, kellega oleme tihti ühises seltskonnas koos väljas käinud, saatis A-le laupäeval tavalise sõnumi “mis teed?” millele A vastas, et “haige olen, üritan magada muidu” ja millele sõber omakorda vastas tund aega hiljem, juba õhtul “õu, A, kus sa oled? Mida sa teed?”. A ignoreeris seda sõnumit ja pühapäeva hommikul oli uus sõnum samalt sõbralt “kus sa oled? Miks sa ei vasta, ahh?”. Kuna selle sõbra inglise keel on nii ja naa, siis panime selle keelelise puudujäägi arvele. Täna õhtul aga oli A ja selle sama sõbra vahel järgmine sms-dialoog:
Sõber: “miks sa mulle ei vastanud nädalavahetusel?”
A: “ma olin haige laupäeval ja pühapäeval, magasin palju ja praegugi olen väsinud ning seega lähen ma nüüd magama”
Sõber: “ahah, okei, head ööd”
A: “jah, head ööd”
-30 minutit hiljem-
Sõber: “MIDA SA TEED?”
Agressiivsus purskas igast sõnast. Loomulikult ei vastanud A sellele sõnumile.

See on üks näide, aga täpselt sama kontrollivat ja kahtlast käitumist kohtame igal sammul iga meessoost tuttavaga. Me anname edast ausõna parima, et mitte saata valestimõistetavaid signaale (riietume pigem tagasihoidlikult ning üritame hoiduda sõbralikest kallistustest – mida meil mõlemal on Ladina-Ameerika mõjutustega pigem raske teha) ja hoiduda väga lõbusast ning avatud suhtlemisest. Sest meie tahame sõprussuhet, mitte midagi enamat.

Loomulikult, kus on reegel, seal on ka erandid. Oleme kohanud mõnda üksikut (nelja, kui täpne olla, nii umbes 20st) indialasest meessoost sõpra, kes ei käitu kontrollivalt ega muidu kahtlaselt ning olles samas tore ja sõbralik. Tõsi, kolmel neist on pikaajaline välismaal elamise kogemus, aga üks on puhas India indialane, kes pole kunagi välismaal käinud. Nii et lootus pole veel päris kustunud!
Täiendus: see üks India indialane, kes oli nn. normaalne, käitus nüüd paar päeva tagasi täpselt sama kontrollivalt ja kahtlaselt, nagu eelpool kirjeldatud näites. Seega on meil kolm sõpra umbes 20st, kes hoiavad India lippu veel kuidagi üleval. Ja neil kõigil kolmel on pikem Euroopas/USAs elamise kogemus…

Reisiblog: Dehradun, Rishikesh, Haridwar ja Manali

Intro: Dehraduni, Rishikeshi ja Haridwari puhul on meil tegu puhta tööreisiga, kus me tutvume hotellidega ja vaatame mida sealkandis turistidele näidata oleks; seega lisaks fun’ile teeme ka tööd. Kogu reis (transport, majutus, toitlustus) on firma poolt kaetud. Vaid minu reisipikendus Manalisse tuleb mul endal maksta, aga selle reisi pilet on mul juba olemas.

Päev 1 – reede: Kell 6:50am väljus rong Dehraduni, sõit kestis kokku 6 tundi. Rong on Indias mugavaim, soodsaim ja levinuim liikumisvahend pikemateks vahemaadeks. Dehradunis ööbisime Joybells’i koolis, mis pakub haridust ja elukohta vanemad kaotanud lastele. Hetkel on koolis 28 last lähiumbruskonnast vanuses 1,5 kuni 12 eluaastat. Lisaks kahele professionaalsele õpetajale tegelevad lastega ka erinevad vabatahtlikud. Meie sealoleku ajal oli C UK-st seal õpetanud juba ühe kuu ning koos meiega tulid ema ja tütar USA-st paariks nädalaks. Umbes kuu varem oli seal ka üks Eesti tüdruk õpetanud. Imearmsad lapsed on – kohe sinna jõudes valati meid kallistuste ja “Hello Madam, mis Su nimi on”-ga üle, suhtlemine nendega on lihtne seetõttu, et nad kõik räägivad head inglise keelt, kuna õpe on neil inglise keeles. Kuna meie firma korraldab sotsiaalselt jätkusuutlikke reise Indias (st. väärtustame kohalikke elanikke, nende kultuuri ja tavasid ning teeme kõik et need säiliks autentsetena ka tulevikus) siis alati kui kliendid satuvad Degraduni kanti, peatuvad nad korraks ka Joybells’i koolis. Joybells’i kool asub Dehraduni linnast ca 30 km eemal mägedes. 

Päev 2 – laupäev: Peale hommikusööki kell 8 läksime J, A ja C-ga matkama ümbruskonna metsadesse ja mägedesse. Vapustavalt ilus loodus oli ja meenutas paljus vihmametsa. Ümberringi mäed, roheline lopsakas loodus, väike jõgi voolamas, ahvid puude otsas ringi hüppamas.Tee viis üles-alla ja ca 1,5-2 h hiljem jõudsime Tangau külla. Jalutasime majade vahel ja järsku hakkas üks papi oma verandal toole laiali pakkima. J rääkis temaga hindi keeles ja papi kutsus meid chai’d jooma. Ühinesime hea meelega! Papi lapsed ja lapselapsed, kes räägivad natuke inglise keelt, ühinesid ka meiega. Seega istusime seal vihmasajus, keset väikest küla kellegi verandal ja jõime chai’d.

Päev 3 – pühapäev: Hommikul läksime J, A ja C-ga Dehraduni linna. Väikses pealnäha 8-kohalises mikrobussis oli meid kokku 20! Dehraduni turg oli üüratu maa-ala, kus jalakäijad, mootorrattad ja autod olid läbisegi. Ühe poe ees nägime naist, kelle verandal me eile chai’d jõime ning tervitasime nagu vanad tuttavad – üksteist kallistades. Alguses pidime täna minema Mountain Cleaners’itega (tegu on vabatahtlike organisatsiooniga, kelle eesmärk on India jupphaaval prügist puhtaks teha http://mountaincleaners.org/) üht koske prügist koristama, aga kuna eile ja üleeile oli väga tugev vihmasadu, siis jäi kosekoristus ära.

Päev 4 – esmaspäev: Kell 8:30am sõitsime autoga üles Tangau külasse – seesama küla kus me üleeile chai’d jõime. Külast hakkasime Mussoorie küla poole matkama. Kohalikud soovitasid üle mäe minna ja aega pidi minema 2,5-3h. Let’s go! Fantastiliselt ilus ümbrus oli taaskord! Alguses matkasime pilvedest allpool, siis pilvede sees ja vahepeal pilvede kohal. Palju inimesi me teel ei näinud, aga kui nägime siis küsisime igaks juhuks teed ja alati suunati meid ülesse poole. Esimese tunni jalutasime mööda ca 30cm laiust rada ja edasi läks tee laiemaks. Korra läks tee kaheks ja me polnud kindlad mis suunas edasi minna. Läksime üht teed pidi natuke edasi ja nägime lehmi. Kus lehmad, seal on ka karjus. Kuna me kedagi ei nainud, siis hüüdis J hindi keeles mis suunas me minema peame ja hääl sealt kusagilt pilve seest vastaski – “otse edasi”. Me ristisime selle “jumala hääleks”. Lõpuks kella 13 ajal jõudsime ühe resort’ini, mille arvasime asuvat vahetult enne Mussoorie’t. Selgus, et Mussoorie’ni on siiski veel 7km, seega oli selge, et kusagil läksime valet teed pidi. Miks muidu võttis meil muidu 3-tunnine matk aega 4 tundi + lisaks 2 tundi 7km kohta. Resort’ist Mussoorie’sse saime ühe toreda abielupaariga Delhist, kelega leppisime kokku mõne ühise õhtusöögi Delhis. Mussoorie’st Dehraduni tulime bussiga ja mul pole elus bussisõidu ajal nii halb olnud kui tookord. Tee viis üles-alla, vasakule-paremale ja mitmel korral oli mul tunne, et nüüd oksendan. Panin pea seljatoele ja kujutasin end rannaliivale koos lillede ja liblikatega ning palvetasin sõidu kiire lõppemise eest. Õnneks seekord ei oksendanud, kuidi väga hõre oli olla. Pärast J ja A rääkisid, et tagapool mitmed tüdrukud oksendasid.

Päev 5 – teisipäev: Magama mines oli enesetunne hea, enne reisi saadud külmetusest olid alles vaid riismed. Aga heast unest oli sel ööl asi kaugel.  Öösel ärkasin selle peale, et pidin oksendama minema, ja nii kaks korda öö jooksul. A-l oli sama seis ning ilmselgelt olime me hommikuks magamata ja kurnatud. Ei teagi, kas saime kusagilt viiruse või oli asi toidus. Seega poole päevast magasime ja kogusime energiat edasiseks reisiks. Midagi sisse ei läinud kui alles õhtul mõned kartulikrõpsud. Enam ei oksendanud, aga nõrk oli olla ja üle kere valutas. Õhtul enne magamaminekut võtsin valuvaigisti sisse (palaviku ja nõrga valu vastu), läksin magama ja palvetasin, et järgmiseks päevaks reisimiskõlbulik olen. Õhtuks oli ka C haigeks jäänud – seega oli tegu vist siiski mingi viirusega.

Päev 6 – kolmapäev: Hommikul oli enesetunne juba oluliselt parem, nii minul kui A-l. Seega liikusime edasi Rishikeshi. Rishkeshis tervitas meid päike, mida oli peale viit vihmast päeva ülihea näha. Kohe esimesest hetkest meeldis mulle Rishikesh väga! Tegu on joogapealinnaga, mis asub Gangese jõe kallastel ja joogaturiste kohtas tõesti igal sammul. Lehmad jalutasid ka suvaliselt mööda kitsaid tänavaid – püha loom ikkagi. Spirituaalsuse poolest on Rishikeshi isegi Varanasiga võrreldud. Rishikeshis ööbisime Parmarth Niketan ashramis (http://www.parmarth.com/). Ashram on nn. usukeskus, kus tihti peatuvad palverändurid ning kus on oma joogakeskus, palvekeskus, jms. Meie ashram on Rishikeshi suurim ja on väga hea asukohaga. Tuba oli meil lihtne kolmekohaline tuba oma wc ja dushiga. Maksmine toimub annetuste vormis, meie maksime 1000 ruupiat (ca 18 eur) ühe öö eest kolme inimese kohta. Kui ma õigesti aru sain, siis on seal võimalik ka kõik kolm söögikorda saada, meie piirdusime vaid hommikusöögiga. Kõik toidud on loomulikult taimetoidud. Päeval uudistasime niisama mööda linna ja õhtul võtsime osa meie ashrami korraldatud Ganga Aarti’st, mis on spirituaalne usu- ja valgusetendus Gangese kaldal. Õhtul sain Vodafone’ilt (mu kohalik mobiilioperaator) teate, et saan päevas saata vaid 5 sms’i. Sõber S arvas, et selline limiit on seatud ilmselt Assamis ja mujal Kirde-Indias toimuvate rahutuste tõttu – et ei jõutaks rahvast üles ässitada. J ja A naersid südamest mu reaktsiooni peale kui selle sms’i sain ja paar tundi hämmeldunud olin.

Päev 7 – neljapäev: Hommikul ärkasime vara, et jõuda kella 5sele palvusele. Peale palvust läksime kohe hommikujoogasse kella 6st 7:30ni. Seega hommik oli väga tegus! Jooga venitas luud ja liikmed kenasti läbi ja oli hea algus päevale. Peale hommikusööki läksime väiksele matkale linna lähedal asuvate koskede juurde. Kolm koske, milledest lähim pidi asuma 3km, järgmine 5km  ja viimane 9km kaugusel. Jõudsime küll esimese pisikese koseni, aga kuna see ei olnud suurt midagi erilist, siis jalutasime Rishikeshi tagasi. Põlved hakkasid tunda andma hommikusest joogast. Sõime lõunat ühes väga hubases katuserestoranis – La Bella Vista Restaurant. Toidu ootamisega läks ligi tund, aga kui see lõpuks saabus, oli aru saada et kõik on värskelt valmistatud – lasagnest hummuseni. Soovitan soojalt! Asub see restoran Rishikeshis Laxman Jhula sillast natuke linna poole jalutades. Laxman Jhula piirkond on käsitöötoodete paradiis – India ja Tiibeti käsitöö on igal pool müügil üsna mõistliku hinnaga. Päeval saatis S sms’i, et Rishikeshile on ilma tõttu mingi häire antud. Selgus, et tulvaveed pidid piirkonda ohustama. Saatsin talle vastuse, et meiega on kõik korras, päike sirab taevas ja käed ning nägu on isegi jumekamaks saanud.

Päev 8 – reede: Peale hommikusööki ashramis pakkisime asjad ja hakkasime Haridwari poole liikuma. Alguses ootasime 30min, et rikshajuht leiaks piisava arvu inimesi meie rikshasse – 8 inimest oli vaja, aga ta leidis meile 10 reisijat. Sõit kestis ca tunni, kuigi vahemaa oli vaid 20 km. Rikshasõit oli paras seiklus – keset teed jäi juht ühes suvalises kohas lihtsalt seisma ja vahetas mingi tüübiga kohad. Uus juht, sama minek – uus juht jäi ka suvalisel hetkel seisma ja korjas ühe oma sõbra peale. Kui Rishikesh on joogapealinn, siis Haridwar on hinduismi pealinn. Äärmiselt religioosne linn! Jalutasime mööda Gangese jõge, uudistasime mõnd hotelli ja peale lõunasööki oli minul aeg minna Manali bussi peale, J ja A jaid veel linnaga tutvuma ja nad läksid õhtul tagasi Delhisse. Jõudsin bussijaama 1,5h enne mu bussi väljumist – istusin oma seljakotile maha ja hakkasin raamatut lugema. Inimesed bussijaamas vaatasid mind kui ilmaimet – olin ainuke valge inimene seal. Teadasin, et mu buss pole just kõige mugavam, aga kannatan need 7-9 tundi sõitu ära. Näitasin bussijuhile oma e-pileti väljaprinti, ta uuris seda natuke ja juhatas mu istekohale. Ilmselt OK. Täpselt väljasõidu kellaajal hakkasime liikuma, et 5 min hiljem keset suvalist parkimisplatsi peatuda. Konduktor kamandab mind bussist välja ühte putkasse. The hell?! See polnud isegi putka – neljast seinast kilega ümbritsetud, eterniit katusel ja muldpõrand, aga arvuti koos printeriga laua peal. Konduktor näitas arvutiga mehele mu piletit ja see ütles, et pean 500 ruupiat uue pileti eest maksma. Tõstsin häält, et mul on selle eest makstud juba! Tulid ka teised reisijad ja hakkasid oma pileteid ostma – selge, tegu on bussifirma kontoriga. 15 minutit hiljem vaatasid kõik bussijuht, konduktor ja arvutimees veelkord mu piletit ja ütlesid, et ma pean ikka uue pileti ostma. Tõsi, seal oli segadus boarding point’iga pileti väljaprindil ja mu reaalses broneeringus (mul oli olemas ka broneeringu väljaprint). Mõtlesin, et kuna maksin pileti eest Eesti krediitkaardiga, küll saan selle tehingu vaidlustada ja ostsingi uue pileti. Jutt oli alla 10 euro suurusest summast. Siis tuli meelde küsida sõiduaega, sest 7 ja 9h vahel on kaks tundi ja tean S-le saabumisaja öelda. Kõik kolm venda vastasid, et sõiduaeg on 16 tundi. Mida?! Egas midagi – üritasin end ebamugavas bussis nii mugavalt sisse seada kui võimalik.
Bussi ca 50st reisijast olid 7 naised ja kõik peale minu hindud. Üritasin kõrvalistuva poisiga natuke rääkida, aga ega ta suurt inglise keelt ei osanud – nagu keegi kaasreisijatest. Kui ma kellegagi midagi suhelda üritasingi, siis uudistas terve bussitäis rahvast, kõigil kaelad õieli. Sõitma hakates mõtlesin, et huvitav kuidas pissipeatusi tehakse, sest bussis loomulikult tualetti ei olnud. Tunnid möödusid ja ikka ei mingit peatust, kus oleks võimalik mingiski tualetis käia ning asi hakkas mu jaoks juba kriitiliseks muutuma. Palusin taaskord jumalat, ja neli tundi peale sõidu algust tehtigi peatus ühes söögikohas, kus enamus sõid õhtust. Juhhuu, seal oli ka tualett, kui seda nii saab nimetada – tegelikult siis auk maa sees. Järgmine peatus oli taas neli tundi hiljem, südaöösel.

Päev 9 – laupäev: Mõtlesin, et huvitav kui kaua bussijuht ja konduktor jutti lasevad – südaööseks oli neil mõlemil kaheksa tundi hinge all . Vastuse sellele sain tund hiljem, kell 1am, kui bussijuht vahetus. Esimene asi, mida uus bussijuht oma istmele istudes tegi, oli paariminutiline palvetus. Ma tõesti lootsin, et ta palvetas sest oli lihtsalt usklik, mitte eesootavate mägiteede pärast. Kell 3am oli järgmine peatus kusagil keset eimidagi, kus vahetus konduktor. Seal bussis oli üks kutt, kes istus minust teisel pool vahekäiku ja keset ööd, kui me kõik magada üritasime, haaras ta järsku korraks mul käsivarrest kinni. Vaatasin järsult ta poole ja ta üritas oma nägu (ilmselt, loodetavasti) piinlikusest käte vahele peita. Ei teagi, mida ta unes nägi…
Üldiselt võin öelda, et üsna turvaline oli ainukese valge inimesena sellises bussis sõita. Vähemalt mina küll kordagi hirmu ei tundnud. Kell 5am oli taas peatus, kui buss jäi mingi suvalise küla peatänaval ainukese avatud kioski ees seisma. Bussijuht, konduktor ja pool rahvast läksid välja ja hakkasid chai’d jooma. OK, kell 5 hommikul, saan aru. Kell 7am jõudsime lõpuks Kullu linna, mis on Kullu oru alguses ning Manali on selle oru lõpus. Konduktor ütles, et kõik peavad bussist lahkuma kuna me vahetame bussi. Sättisime siis endid teises bussis mugavalt istuma kui tuli sama konduktor ja ütles, et peame ikka algsesse bussi tagasi minema. Kullu ja Manali vahemaa oli vaid 40km, aga mägiteede tõttu pidi see aega võtma ca tunni. Algsest Haridwarist peale tulnud reisijatest olin mina ainuke allesjäänu. Kell 7:45am keset suvalist küla ühe suvalise teeäärse leti ees jäi buss taaskord seisma ning taas läksid bussijuht, konduktor ja osa rahvast välja. Jah, chai’d jooma. 15 minutit enne mu saabumist sihtkohta, kas te teete nalja?! Lõpuks kell 8am jõudsin Manalisse – põis lõhkemas, aga meel rõõmus. S tuli mulle bussijaama vastu ja viis mind mu ööbimiskohta – ühe ta sõbra väljarenditavasse cottage’isse Old Manali’s.

Manalit on tihti peetud India seiklusturismi mekaks. Kuigi suvehooaeg oli läbi ja talvehooaeg ei ole veel alanud, kohtas seal suhteliselt palju välismaalastest seljakotireisijaid. Nii linn kui kogu ümbruskond oli lihtsalt lummav! S ja ta sõbra Sa-ga lõunat süües arutasime mida õhtul teha. Sa rääkis, et juulist septembrini toimub iga kahe nädala tagant mingi reiv kusagil Kullu orus mingi metsa sees, kestes kolm päeva jutti laupäevast esmaspäevani. Juhuslikult oli see reiv ka sel nädalavahetusel ja seega otsustasime sinna minna. Poisid ütlesid, et sinna sõidab autoga ca 4h ning nende kahe sõber A ühines ka meiega. Tee viis alguses läbi orupõhja läbi erinevate külade, siis mööda jõekallast. Esimesed 1,5h olid seega head laiad teed. Siis keerasime väiksele teele. My lord, see tee oli lihtsalt maaliline! Kahjuks ei olnud mul kaamerat kaasas, et seda jäädvustada, muidu oleke meie 4-tunnine teekord võtnud aega vähemalt 8h. Üritan seega kirjeldada – ümberringi on kõrged ca 5000m mäed kaetud rohelise metsaga, kusagil taamal paistavad lumiste tippudega mäed, tee ise on ca 2500m kõrgusel üle merepinna, kusagil seal all orus voolab jõgi mida ei näe, aga mida kuuleb, siin-seal on külad ja/või üksikud majad mägede nõlvadel. Tee on nii kitsas, et kui ma avaksin oma autoukse ja astuksin välja, astuksin ma otse vabalangusesse paarsada meetrit. Peale 3h kitsaid teid ja mitmeid suuremaid ning väiksemaid külasid (st 4,5h peale Manalist lahkumist) jõudsime lõpuks kohta, kus see reiv toimuma pidi. Selgus, et seekord toimub see Tosh’i külas, mitte metsas. Parkisime oma auto parklasse ja jalutasime mööda kitsaid külatänavaid peokohta. Kuna poisid teadsid sealseid DJ’sid saime kenasti tasuta sisse. Reiv nagu reiv ikka – enamus olid kohalikud hindud, aga oli ka välismaalasi. Naljakas oli seda vaatepilti vaadata – hindud olid pilves ja samal ajal välismaalased olid pigem purjus. Selgus, et tegelik põhjus selle reivi korraldamiseks on alati olnud suuremahuline narkokaubandus. Küsisin, kas politsei on asjaga kursis ja sain vastuseks et on küll, aga peale väikese rahasumma saamist lähevad nad kohe minema. Olime seal alla tunni ja kell 11pm hakkasime tagasi Manalisse sõitma.

Päev 10 – pühapäev: Päike paistis ja seega veetsime enamuse päevast aias õunapuude all istudes. Kella 4pm oli mul aeg bussi peale minna ja Delhi suunas liikuma hakata. Manalist valja sõites ja veelkord neid mägesid vaadates sain aru, et Manali on tõesti üks ilusamaid kohti, kus ma käinud olen. Seekord oli buss ka oluliselt mugavam – istmed läksid semi sleeper asendisse, aga kuna minu iste oli tagumises reas akna all ning minu iste ei liikunud üheski suunas, siis see semi sleeper mind väga ei puudutanud. Sõit Delhisse kestab kokku 15 tundi, seega esmaspäeva hommikul kell 7am peaks ma Delhisse jõudma. Kui olime ca 3h sõitnud, siis hakkas mu kõrval istuv mees järsku oksendama. Ta oli selleks täielikult valmistunud omades mitut väiksest oksekotti. Oh boy, 15 tundi ja juba esimese nelja tunni jooksul oli vend oksendanud kaks korda. Peale viit sõidutundi tegi buss peatuse ühes söögikohas, kus ma sõin õhtust koos kahe iisraeli seljakotireisijaga. Peale peatust küsisin bussijuhi käest, et millal järgmine peatus on, peamiselt tualeti pärast ja sain vastuseks et ei olegi, ainult hädaolukorras. Tore, sõita on jäänud veel ca 9h ja mitte ühtegi peatust ei ole plaanitud. Egas midagi, veepudelile kork tihedalt peale, muusika pleieris käima, mõtted rannaliivale ja magama.

Päev 11 – esmaspäev: Kell 7:30am jõudsin lõpuks Delhisse. Metrooga kiirelt koju, dushi alt läbi, hommikusöök sisse ja kella 10ks tulime oma armsasse kontorisse. Ma olin juba unustanud kui kuum Delhis oli – ca +35C ning päikesepaiste. Meil mõlemal A-ga oli selline tunne, nagu muinasjutt oleks läbi saanud ja peame taaskord reaalsusega tõtt vaatama. Aga see oli üks mu elu ägedamaid reise for sure.

Tänavalapsed ja külmetus siin soojas kliimas

Ma pole kindel kas ma olen varem rääkinud Delhi metroost, aga nüüd põgusalt räägin. Vanas Delhis on metroosüsteem ilmselt oluliselt vanem ning seal on metrood maa all, siin kus mina elan, Lõuna-Delhis on metroo alles mõned aastad vana ning opereerib majade kohal. Metroo on igas mõttes mugavaim liiklusvahend pikemate vahemaade jaoks, eriti naistele. Kiire, soodne, suhteliselt laia võrgustikuga ja mis peamine, naistele on eraldi vagun! See teeb sõidu eriti mugavaks, sest isegi kui metroo on ülerahvastatud, mida juhtub väga tihti, siis naiste vagunis on alati ruumi. Kui mitte istumiseks, siis vähemalt seismiseks. A/C teeb ka palavaima päevaga metroost hea jaheda oaasi. No ja selle hea jaheda oaasi “lõksu” ma nüüd nädalavahetusel langesingi. Aga enne veel nädalavahetuse tipphetkest.

Laupäeval olin ennast broneerinud Salaam Baalek Trust jalgsituurile Vanas Delhis. Tegemist on heategevusliku organisatsiooniga, mis tegeleb Delhi tänavalastega pakkudes neile elukohta, nõustamist ja aidates omandada keskharidus. Tuuri raha läheb tänavalaste tarbeks – nende majutuskohtade ja kogunemiskohtade majandamiseks, laste toitlustamiseks, igasuguste vahendite muretsemiseks ja üleüldse laste elu parendamiseks. Tuur ise oli läbi viidud endiste tänavalaste poolt kestes kokku ligi kaks tundi ning viies meid mööda kitsaid ja käänulisi Vana-Delhi tänavaid. Kui te kunagi Delhisse peaksite sattuma, siis soovitan seda tuuri soojalt. Lisaks enda harimisele aitate ka abivajavaid. Peale seda tuuri avastasin, et ma naudin selliseid sotsiaalseid tuure kuidagi eriliselt. Favela tuur Rio de Janeiros oli sealse nädala üks tipphetki ning praegune Salaam Baalek oli lihtsalt võimas! Ootan juba väga slummituuri Mumbais, kuhu loodan septembris minna.

Aga tulles tagasi pealkirja ja metroo juurde, siis nädalavahetusel õnnestuski mul haigeks jääda. Ilmselt tuli see sellest, et uudistasin mööda Delhi erinevaid turgusid, ilm oli tavaliselt palav ja higistasin korralikult. Siis läksin metroosse, kus jahe A/C õhk tegigi liiga. Niisiis sain siit endale tavalise külmetuse. Kui rääkisin kohalike tuttavate ja sõpradega, et mida teha külmetuse korral, siis retsepte oli mitmeid ja need varieerusid magamisest kuni mingite roheliste kapsliteni. Täna tööle ei läinud ja võtsin ette rännaku apteeki eesmärgiga hiljemalt neljapäevaks rivis olla.

Kui kanasupp ja nohutabletid ning mee-ingveri-sidruni tee on pigem tavalised, siis need rohelised kapslid olid midagi uut minu jaoks. Tegemist on mingi eukalüpti ja mentooli jms sisaldava kapsliga, mille sisu tuleb kuuma vette kallata ja selle kohal siis aure sisse hingata. Umbes nii: 

Peaks ütlema, et see kõik töötab isegi. Rohelised kapslid lõid lõõrid puhtaks ja tegid pea selgemaks. Paar päeva veel ja olen tagasi endises supervormis.

Homme on siin iseseisvuspäev. Uurisin kohaliselt kuidas seda siis tähistatakse ja üldine vastus oli et eriti ei tähistatagi, riigi tasandil ma mõtlen. Vaba päev on jaa, seda küll. Aga enamus inimesi läheb kuhugi parkidesse tulelohesid lennutama. See on siin äärmiselt populaarne tegevus! Võtan oma kaamera ühes ja lähen uudistama.

Sellest reedest järgmise nädala pühapäevani olen ma jälle teel. Seekord on kavas Dehradun, Rishikesh ja Manali, kõik Põhja-Indias. Rishikesh on teada tuntud joogakeskus ning Manali on üks kõvemaid seiklusturismi keskusi Indias. Dehradunis teeme natuke tööga seotud asju (lähme sinna koos kahe kollegiga), Rishikeshis on meil päev-kaks puhkust. Teised tulevad 24.08 tagasi Delhisse, ma pikendan nädalavahetust Manalis. Loodan, et tulevad toredad 10 päeva.