Intro: Dehraduni, Rishikeshi ja Haridwari puhul on meil tegu puhta tööreisiga, kus me tutvume hotellidega ja vaatame mida sealkandis turistidele näidata oleks; seega lisaks fun’ile teeme ka tööd. Kogu reis (transport, majutus, toitlustus) on firma poolt kaetud. Vaid minu reisipikendus Manalisse tuleb mul endal maksta, aga selle reisi pilet on mul juba olemas.
Päev 1 – reede: Kell 6:50am väljus rong Dehraduni, sõit kestis kokku 6 tundi. Rong on Indias mugavaim, soodsaim ja levinuim liikumisvahend pikemateks vahemaadeks. Dehradunis ööbisime Joybells’i koolis, mis pakub haridust ja elukohta vanemad kaotanud lastele. Hetkel on koolis 28 last lähiumbruskonnast vanuses 1,5 kuni 12 eluaastat. Lisaks kahele professionaalsele õpetajale tegelevad lastega ka erinevad vabatahtlikud. Meie sealoleku ajal oli C UK-st seal õpetanud juba ühe kuu ning koos meiega tulid ema ja tütar USA-st paariks nädalaks. Umbes kuu varem oli seal ka üks Eesti tüdruk õpetanud. Imearmsad lapsed on – kohe sinna jõudes valati meid kallistuste ja “Hello Madam, mis Su nimi on”-ga üle, suhtlemine nendega on lihtne seetõttu, et nad kõik räägivad head inglise keelt, kuna õpe on neil inglise keeles. Kuna meie firma korraldab sotsiaalselt jätkusuutlikke reise Indias (st. väärtustame kohalikke elanikke, nende kultuuri ja tavasid ning teeme kõik et need säiliks autentsetena ka tulevikus) siis alati kui kliendid satuvad Degraduni kanti, peatuvad nad korraks ka Joybells’i koolis. Joybells’i kool asub Dehraduni linnast ca 30 km eemal mägedes. 
Päev 2 – laupäev: Peale hommikusööki kell 8 läksime J, A ja C-ga matkama ümbruskonna metsadesse ja mägedesse. Vapustavalt ilus loodus oli ja meenutas paljus vihmametsa. Ümberringi mäed, roheline lopsakas loodus, väike jõgi voolamas, ahvid puude otsas ringi hüppamas.Tee viis üles-alla ja ca 1,5-2 h hiljem jõudsime Tangau külla. Jalutasime majade vahel ja järsku hakkas üks papi oma verandal toole laiali pakkima. J rääkis temaga hindi keeles ja papi kutsus meid chai’d jooma. Ühinesime hea meelega! Papi lapsed ja lapselapsed, kes räägivad natuke inglise keelt, ühinesid ka meiega. Seega istusime seal vihmasajus, keset väikest küla kellegi verandal ja jõime chai’d. 
Päev 3 – pühapäev: Hommikul läksime J, A ja C-ga Dehraduni linna. Väikses pealnäha 8-kohalises mikrobussis oli meid kokku 20! Dehraduni turg oli üüratu maa-ala, kus jalakäijad, mootorrattad ja autod olid läbisegi. Ühe poe ees nägime naist, kelle verandal me eile chai’d jõime ning tervitasime nagu vanad tuttavad – üksteist kallistades. Alguses pidime täna minema Mountain Cleaners’itega (tegu on vabatahtlike organisatsiooniga, kelle eesmärk on India jupphaaval prügist puhtaks teha http://mountaincleaners.org/) üht koske prügist koristama, aga kuna eile ja üleeile oli väga tugev vihmasadu, siis jäi kosekoristus ära.
Päev 4 – esmaspäev: Kell 8:30am sõitsime autoga üles Tangau külasse – seesama küla kus me üleeile chai’d jõime. Külast hakkasime Mussoorie küla poole matkama. Kohalikud soovitasid üle mäe minna ja aega pidi minema 2,5-3h. Let’s go! Fantastiliselt ilus ümbrus oli taaskord! Alguses matkasime pilvedest allpool, siis pilvede sees ja vahepeal pilvede kohal. Palju inimesi me teel ei näinud, aga kui nägime siis küsisime igaks juhuks teed ja alati suunati meid ülesse poole. Esimese tunni jalutasime mööda ca 30cm laiust rada ja edasi läks tee laiemaks. Korra läks tee kaheks ja me polnud kindlad mis suunas edasi minna. Läksime üht teed pidi natuke edasi ja nägime lehmi. Kus lehmad, seal on ka karjus. Kuna me kedagi ei nainud, siis hüüdis J hindi keeles mis suunas me minema peame ja hääl sealt kusagilt pilve seest vastaski – “otse edasi”. Me ristisime selle “jumala hääleks”. 
Lõpuks kella 13 ajal jõudsime ühe resort’ini, mille arvasime asuvat vahetult enne Mussoorie’t. Selgus, et Mussoorie’ni on siiski veel 7km, seega oli selge, et kusagil läksime valet teed pidi. Miks muidu võttis meil muidu 3-tunnine matk aega 4 tundi + lisaks 2 tundi 7km kohta. Resort’ist Mussoorie’sse saime ühe toreda abielupaariga Delhist, kelega leppisime kokku mõne ühise õhtusöögi Delhis. Mussoorie’st Dehraduni tulime bussiga ja mul pole elus bussisõidu ajal nii halb olnud kui tookord. Tee viis üles-alla, vasakule-paremale ja mitmel korral oli mul tunne, et nüüd oksendan. Panin pea seljatoele ja kujutasin end rannaliivale koos lillede ja liblikatega ning palvetasin sõidu kiire lõppemise eest. Õnneks seekord ei oksendanud, kuidi väga hõre oli olla. Pärast J ja A rääkisid, et tagapool mitmed tüdrukud oksendasid.
Päev 5 – teisipäev: Magama mines oli enesetunne hea, enne reisi saadud külmetusest olid alles vaid riismed. Aga heast unest oli sel ööl asi kaugel. Öösel ärkasin selle peale, et pidin oksendama minema, ja nii kaks korda öö jooksul. A-l oli sama seis ning ilmselgelt olime me hommikuks magamata ja kurnatud. Ei teagi, kas saime kusagilt viiruse või oli asi toidus. Seega poole päevast magasime ja kogusime energiat edasiseks reisiks. Midagi sisse ei läinud kui alles õhtul mõned kartulikrõpsud. Enam ei oksendanud, aga nõrk oli olla ja üle kere valutas. Õhtul enne magamaminekut võtsin valuvaigisti sisse (palaviku ja nõrga valu vastu), läksin magama ja palvetasin, et järgmiseks päevaks reisimiskõlbulik olen. Õhtuks oli ka C haigeks jäänud – seega oli tegu vist siiski mingi viirusega.
Päev 6 – kolmapäev: Hommikul oli enesetunne juba oluliselt parem, nii minul kui A-l. Seega liikusime edasi Rishikeshi. Rishkeshis tervitas meid päike, mida oli peale viit vihmast päeva ülihea näha. Kohe esimesest hetkest meeldis mulle Rishikesh väga! Tegu on joogapealinnaga, mis asub Gangese jõe kallastel ja joogaturiste kohtas tõesti igal sammul. Lehmad jalutasid ka suvaliselt mööda kitsaid tänavaid – püha loom ikkagi. Spirituaalsuse poolest on Rishikeshi isegi Varanasiga võrreldud. Rishikeshis ööbisime Parmarth Niketan ashramis (http://www.parmarth.com/). Ashram on nn. usukeskus, kus tihti peatuvad palverändurid ning kus on oma joogakeskus, palvekeskus, jms. Meie ashram on Rishikeshi suurim ja on väga hea asukohaga. Tuba oli meil lihtne kolmekohaline tuba oma wc ja dushiga. Maksmine toimub annetuste vormis, meie maksime 1000 ruupiat (ca 18 eur) ühe öö eest kolme inimese kohta. Kui ma õigesti aru sain, siis on seal võimalik ka kõik kolm söögikorda saada, meie piirdusime vaid hommikusöögiga. Kõik toidud on loomulikult taimetoidud. Päeval uudistasime niisama mööda linna ja õhtul võtsime osa meie ashrami korraldatud Ganga Aarti’st, mis on spirituaalne usu- ja valgusetendus Gangese kaldal. 
Õhtul sain Vodafone’ilt (mu kohalik mobiilioperaator) teate, et saan päevas saata vaid 5 sms’i. Sõber S arvas, et selline limiit on seatud ilmselt Assamis ja mujal Kirde-Indias toimuvate rahutuste tõttu – et ei jõutaks rahvast üles ässitada. J ja A naersid südamest mu reaktsiooni peale kui selle sms’i sain ja paar tundi hämmeldunud olin.
Päev 7 – neljapäev: Hommikul ärkasime vara, et jõuda kella 5sele palvusele. Peale palvust läksime kohe hommikujoogasse kella 6st 7:30ni. Seega hommik oli väga tegus! Jooga venitas luud ja liikmed kenasti läbi ja oli hea algus päevale. Peale hommikusööki läksime väiksele matkale linna lähedal asuvate koskede juurde. Kolm koske, milledest lähim pidi asuma 3km, järgmine 5km ja viimane 9km kaugusel. Jõudsime küll esimese pisikese koseni, aga kuna see ei olnud suurt midagi erilist, siis jalutasime Rishikeshi tagasi. Põlved hakkasid tunda andma hommikusest joogast. Sõime lõunat ühes väga hubases katuserestoranis – La Bella Vista Restaurant. Toidu ootamisega läks ligi tund, aga kui see lõpuks saabus, oli aru saada et kõik on värskelt valmistatud – lasagnest hummuseni. Soovitan soojalt! Asub see restoran Rishikeshis Laxman Jhula sillast natuke linna poole jalutades. Laxman Jhula piirkond on käsitöötoodete paradiis – India ja Tiibeti käsitöö on igal pool müügil üsna mõistliku hinnaga. Päeval saatis S sms’i, et Rishikeshile on ilma tõttu mingi häire antud. Selgus, et tulvaveed pidid piirkonda ohustama. Saatsin talle vastuse, et meiega on kõik korras, päike sirab taevas ja käed ning nägu on isegi jumekamaks saanud.
Päev 8 – reede: Peale hommikusööki ashramis pakkisime asjad ja hakkasime Haridwari poole liikuma. Alguses ootasime 30min, et rikshajuht leiaks piisava arvu inimesi meie rikshasse – 8 inimest oli vaja, aga ta leidis meile 10 reisijat. Sõit kestis ca tunni, kuigi vahemaa oli vaid 20 km. Rikshasõit oli paras seiklus – keset teed jäi juht ühes suvalises kohas lihtsalt seisma ja vahetas mingi tüübiga kohad. Uus juht, sama minek – uus juht jäi ka suvalisel hetkel seisma ja korjas ühe oma sõbra peale. Kui Rishikesh on joogapealinn, siis Haridwar on hinduismi pealinn. Äärmiselt religioosne linn! Jalutasime mööda Gangese jõge, uudistasime mõnd hotelli ja peale lõunasööki oli minul aeg minna Manali bussi peale, J ja A jaid veel linnaga tutvuma ja nad läksid õhtul tagasi Delhisse. Jõudsin bussijaama 1,5h enne mu bussi väljumist – istusin oma seljakotile maha ja hakkasin raamatut lugema. Inimesed bussijaamas vaatasid mind kui ilmaimet – olin ainuke valge inimene seal. Teadasin, et mu buss pole just kõige mugavam, aga kannatan need 7-9 tundi sõitu ära. Näitasin bussijuhile oma e-pileti väljaprinti, ta uuris seda natuke ja juhatas mu istekohale. Ilmselt OK. Täpselt väljasõidu kellaajal hakkasime liikuma, et 5 min hiljem keset suvalist parkimisplatsi peatuda. Konduktor kamandab mind bussist välja ühte putkasse. The hell?! See polnud isegi putka – neljast seinast kilega ümbritsetud, eterniit katusel ja muldpõrand, aga arvuti koos printeriga laua peal. Konduktor näitas arvutiga mehele mu piletit ja see ütles, et pean 500 ruupiat uue pileti eest maksma. Tõstsin häält, et mul on selle eest makstud juba! Tulid ka teised reisijad ja hakkasid oma pileteid ostma – selge, tegu on bussifirma kontoriga. 15 minutit hiljem vaatasid kõik bussijuht, konduktor ja arvutimees veelkord mu piletit ja ütlesid, et ma pean ikka uue pileti ostma. Tõsi, seal oli segadus boarding point’iga pileti väljaprindil ja mu reaalses broneeringus (mul oli olemas ka broneeringu väljaprint). Mõtlesin, et kuna maksin pileti eest Eesti krediitkaardiga, küll saan selle tehingu vaidlustada ja ostsingi uue pileti. Jutt oli alla 10 euro suurusest summast. Siis tuli meelde küsida sõiduaega, sest 7 ja 9h vahel on kaks tundi ja tean S-le saabumisaja öelda. Kõik kolm venda vastasid, et sõiduaeg on 16 tundi. Mida?! Egas midagi – üritasin end ebamugavas bussis nii mugavalt sisse seada kui võimalik.
Bussi ca 50st reisijast olid 7 naised ja kõik peale minu hindud. Üritasin kõrvalistuva poisiga natuke rääkida, aga ega ta suurt inglise keelt ei osanud – nagu keegi kaasreisijatest. Kui ma kellegagi midagi suhelda üritasingi, siis uudistas terve bussitäis rahvast, kõigil kaelad õieli. Sõitma hakates mõtlesin, et huvitav kuidas pissipeatusi tehakse, sest bussis loomulikult tualetti ei olnud. Tunnid möödusid ja ikka ei mingit peatust, kus oleks võimalik mingiski tualetis käia ning asi hakkas mu jaoks juba kriitiliseks muutuma. Palusin taaskord jumalat, ja neli tundi peale sõidu algust tehtigi peatus ühes söögikohas, kus enamus sõid õhtust. Juhhuu, seal oli ka tualett, kui seda nii saab nimetada – tegelikult siis auk maa sees. Järgmine peatus oli taas neli tundi hiljem, südaöösel.
Päev 9 – laupäev: Mõtlesin, et huvitav kui kaua bussijuht ja konduktor jutti lasevad – südaööseks oli neil mõlemil kaheksa tundi hinge all . Vastuse sellele sain tund hiljem, kell 1am, kui bussijuht vahetus. Esimene asi, mida uus bussijuht oma istmele istudes tegi, oli paariminutiline palvetus. Ma tõesti lootsin, et ta palvetas sest oli lihtsalt usklik, mitte eesootavate mägiteede pärast. Kell 3am oli järgmine peatus kusagil keset eimidagi, kus vahetus konduktor. Seal bussis oli üks kutt, kes istus minust teisel pool vahekäiku ja keset ööd, kui me kõik magada üritasime, haaras ta järsku korraks mul käsivarrest kinni. Vaatasin järsult ta poole ja ta üritas oma nägu (ilmselt, loodetavasti) piinlikusest käte vahele peita. Ei teagi, mida ta unes nägi…
Üldiselt võin öelda, et üsna turvaline oli ainukese valge inimesena sellises bussis sõita. Vähemalt mina küll kordagi hirmu ei tundnud. Kell 5am oli taas peatus, kui buss jäi mingi suvalise küla peatänaval ainukese avatud kioski ees seisma. Bussijuht, konduktor ja pool rahvast läksid välja ja hakkasid chai’d jooma. OK, kell 5 hommikul, saan aru. Kell 7am jõudsime lõpuks Kullu linna, mis on Kullu oru alguses ning Manali on selle oru lõpus. Konduktor ütles, et kõik peavad bussist lahkuma kuna me vahetame bussi. Sättisime siis endid teises bussis mugavalt istuma kui tuli sama konduktor ja ütles, et peame ikka algsesse bussi tagasi minema. Kullu ja Manali vahemaa oli vaid 40km, aga mägiteede tõttu pidi see aega võtma ca tunni. Algsest Haridwarist peale tulnud reisijatest olin mina ainuke allesjäänu. Kell 7:45am keset suvalist küla ühe suvalise teeäärse leti ees jäi buss taaskord seisma ning taas läksid bussijuht, konduktor ja osa rahvast välja. Jah, chai’d jooma. 15 minutit enne mu saabumist sihtkohta, kas te teete nalja?! Lõpuks kell 8am jõudsin Manalisse – põis lõhkemas, aga meel rõõmus. S tuli mulle bussijaama vastu ja viis mind mu ööbimiskohta – ühe ta sõbra väljarenditavasse cottage’isse Old Manali’s.
Manalit on tihti peetud India seiklusturismi mekaks. Kuigi suvehooaeg oli läbi ja talvehooaeg ei ole veel alanud, kohtas seal suhteliselt palju välismaalastest seljakotireisijaid. Nii linn kui kogu ümbruskond oli lihtsalt lummav! S ja ta sõbra Sa-ga lõunat süües arutasime mida õhtul teha. Sa rääkis, et juulist septembrini toimub iga kahe nädala tagant mingi reiv kusagil Kullu orus mingi metsa sees, kestes kolm päeva jutti laupäevast esmaspäevani. Juhuslikult oli see reiv ka sel nädalavahetusel ja seega otsustasime sinna minna. Poisid ütlesid, et sinna sõidab autoga ca 4h ning nende kahe sõber A ühines ka meiega. Tee viis alguses läbi orupõhja läbi erinevate külade, siis mööda jõekallast. Esimesed 1,5h olid seega head laiad teed. Siis keerasime väiksele teele. My lord, see tee oli lihtsalt maaliline! Kahjuks ei olnud mul kaamerat kaasas, et seda jäädvustada, muidu oleke meie 4-tunnine teekord võtnud aega vähemalt 8h. Üritan seega kirjeldada – ümberringi on kõrged ca 5000m mäed kaetud rohelise metsaga, kusagil taamal paistavad lumiste tippudega mäed, tee ise on ca 2500m kõrgusel üle merepinna, kusagil seal all orus voolab jõgi mida ei näe, aga mida kuuleb, siin-seal on külad ja/või üksikud majad mägede nõlvadel. Tee on nii kitsas, et kui ma avaksin oma autoukse ja astuksin välja, astuksin ma otse vabalangusesse paarsada meetrit. Peale 3h kitsaid teid ja mitmeid suuremaid ning väiksemaid külasid (st 4,5h peale Manalist lahkumist) jõudsime lõpuks kohta, kus see reiv toimuma pidi. Selgus, et seekord toimub see Tosh’i külas, mitte metsas. 
Parkisime oma auto parklasse ja jalutasime mööda kitsaid külatänavaid peokohta. Kuna poisid teadsid sealseid DJ’sid saime kenasti tasuta sisse. Reiv nagu reiv ikka – enamus olid kohalikud hindud, aga oli ka välismaalasi. Naljakas oli seda vaatepilti vaadata – hindud olid pilves ja samal ajal välismaalased olid pigem purjus. Selgus, et tegelik põhjus selle reivi korraldamiseks on alati olnud suuremahuline narkokaubandus. Küsisin, kas politsei on asjaga kursis ja sain vastuseks et on küll, aga peale väikese rahasumma saamist lähevad nad kohe minema. Olime seal alla tunni ja kell 11pm hakkasime tagasi Manalisse sõitma.
Päev 10 – pühapäev: Päike paistis ja seega veetsime enamuse päevast aias õunapuude all istudes. Kella 4pm oli mul aeg bussi peale minna ja Delhi suunas liikuma hakata. Manalist valja sõites ja veelkord neid mägesid vaadates sain aru, et Manali on tõesti üks ilusamaid kohti, kus ma käinud olen. 
Seekord oli buss ka oluliselt mugavam – istmed läksid semi sleeper asendisse, aga kuna minu iste oli tagumises reas akna all ning minu iste ei liikunud üheski suunas, siis see semi sleeper mind väga ei puudutanud. Sõit Delhisse kestab kokku 15 tundi, seega esmaspäeva hommikul kell 7am peaks ma Delhisse jõudma. Kui olime ca 3h sõitnud, siis hakkas mu kõrval istuv mees järsku oksendama. Ta oli selleks täielikult valmistunud omades mitut väiksest oksekotti. Oh boy, 15 tundi ja juba esimese nelja tunni jooksul oli vend oksendanud kaks korda. Peale viit sõidutundi tegi buss peatuse ühes söögikohas, kus ma sõin õhtust koos kahe iisraeli seljakotireisijaga. Peale peatust küsisin bussijuhi käest, et millal järgmine peatus on, peamiselt tualeti pärast ja sain vastuseks et ei olegi, ainult hädaolukorras. Tore, sõita on jäänud veel ca 9h ja mitte ühtegi peatust ei ole plaanitud. Egas midagi, veepudelile kork tihedalt peale, muusika pleieris käima, mõtted rannaliivale ja magama.
Päev 11 – esmaspäev: Kell 7:30am jõudsin lõpuks Delhisse. Metrooga kiirelt koju, dushi alt läbi, hommikusöök sisse ja kella 10ks tulime oma armsasse kontorisse. Ma olin juba unustanud kui kuum Delhis oli – ca +35C ning päikesepaiste. Meil mõlemal A-ga oli selline tunne, nagu muinasjutt oleks läbi saanud ja peame taaskord reaalsusega tõtt vaatama. Aga see oli üks mu elu ägedamaid reise for sure.
A Life in a Caste 